Keegi ei kahtlegi, et põhiseaduse preambulis toodu on oluline, küll aga on küsitav, kas vaid preambulile viitamine on piisav strateegia humanitaar- ja sotsiaalteaduste arendamiseks järgmistel aastatel, arutleb Ott Karulin Sirbis.
Ott Karulin: tüütu põhiseaduse preambul veskikivina kaelas
1. veebruar 2014, 16:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elame strateegiate ja arengukavade ajastul. Neist pole pääsu riigil, ministeeriumidel ega institutsioonidel. Eks kuskil tulegi eesmärke sõnastada, et oludele reageerimise kõrval ka kindlam siht silme ees oleks. Ka riigikontroll ja nõukogud vajavad konkreetseid sõnastusi, millega ministeeriumide ja asutuste tegevust võrrelda. Seega tuleb kirjutada strateegiaid, mille koostamise loomulikuks osaks – vähemalt demokraatlikus riigis nagu Eesti – on valdkonna kaasamine. Ja kaasataksegi: peetakse koosolekuid, kirjutatakse visioonidokumente, täidetakse kooskõlastustabeleid. Heal juhul on arutelud sisulised, tavaliselt läheb enamik energiast kõige valutuma kompromissi otsimisele. Erandiks pole ka eelmisel nädalal riigikogus heaks kiidetud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia «Teadmistepõhine Eesti» aastateks 2014–2020.
Viimanegi on hästi lihvitud tekst selles mõttes, et lubadusi antakse vähe ja eesmärgid on korraga suurejoonelised ja väheütlevad: Eesti teadus on kõrgetasemeline ja mitmekesine, teadus- ja arendustegevus toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides ning muudab majandusstruktuuri teadmistemahukamaks, samuti on Eesti rahvusvahelises teadus- ja arendustegevuse alases koostöös aktiivne ja nähtav. Võiks ju irooniliselt küsida, kas Eesti teadus on seni olnud halvatasemeline ja üksluine, töötades vastu Eesti ühiskonna ja majanduse huvidele ning vähendades majandusstruktuuri teadmiste mahtu, olles seejuures rahvusvaheliselt passiivne ja nähtamatu.
Aga mis siin ikka ironiseerida – strateegias on ka piisavalt tõsiseid probleeme. Eriti just humanitaar- ja sotsiaalteaduste poolel, nagu viitas lõpphääletuse sõnavõtus ka sotsiaaldemokraat Mart Meri: «Üks karmilt tume lause on leheküljel 9 peatükis «Eesmärkide saavutamise meetmed». See lause kõlab nii: «Esitamata jäävad sellised tegevused, mille rõhutamine ei ole strateegias tähtis või mille suhtes ei planeerita suuremaid muutusi». Väga laia tähendusväljaga lause!» Tuleb nõustuda, sest sõna «humanitaar» esineb dokumendis vaid ühel korral, sõna «sotsiaal» leiab strateegiast kümnel korral, aga peaaegu alati liitsõnas «sotsiaal-majanduslik». Riiklikud prioriteedid on selged.
Ei saa siiski väita, et humanitaarteadlasi strateegia koostamisse ei kaasatud. Kooskõlastustabelist leiab ettepanekud nii Eesti Keele Instituudilt kui avaõiguslikelt ülikoolidelt, kuid ühtki humanitaarteadusi puudutavat ettepanekut pole arvesse võetud. Olgu peamised etteheited siinkohal ka viidatud. Eesti Kunstiakadeemia kooskõlastas strateegia märkusega: ««Teadmistepõhine Eesti» suhtub formaalse pealiskaudsusega põhiseaduse preambulis ettenähtud Eesti ajaloo ja kultuuri säilitamise ülesandesse. [---] Esile on toomata humanitaarteaduste (ajalugu, kunstiteadused, kultuuriteadused, inimgeograafia, pärandiuuringud jne) roll Eesti mõtestamisel ihaldusväärse elamiskohana, nende võime mõjutada rändeprotsesse ja seeläbi majandust. On selge, et Eesti kultuur ei arene täisväärtuslikult, kui seda kõrvalt ei toeta tema teaduslik uurimine, st kirjanduse, kunsti, teatri jne juurde kuulub selle järjepidev reflekteerimine ühiskonnale kunstiteadlaste ja -kriitikute töö läbi».
Kunstiakadeemia kriitika tuleneb ühest strateegia põhisoovitusest: «Põhiseaduse järgi tuleb hoida ja arendada Eesti keele ja kultuuri alast TAd. Teadmiste edasiandmiseks ja rakendamiseks tuleb arendada humanitaarteadusi, sh soodustada nende valdkonnaülesust». Nagu on nentinud Mart Meri viidatud sõnavõtus, tuleneb see punkt ühest teadus- ja arendusnõukogu 2012. aasta arutelupaberist, kus kirjas, et strateegia fookuses peaksid olema täppis-, loodus-, tehnika- ja meditsiiniteadused ning «ülejääva vaba raha saaks suunata sotsiaali-humanitaari».
Kooskõlastustabelis vastatakse kunstiakadeemia märkusele lakooniliselt, et «riiklik strateegia peab lähtuma põhiseadusest», aga see pole ju etteheite tuum: keegi ei kahtlegi, et põhiseaduse preambulis toodu on oluline, küll aga on küsitav, kas vaid preambulile viitamine on piisav strateegia humanitaar- ja sotsiaalteaduste arendamiseks järgmistel aastatel. Ilmselgelt mitte. Tallinna ülikool nendib, et strateegia soovituste osas on jäänud kajastamata sotsiaalteadlaste roll. Samuti ei olda rahul sellega, et humanitaarteadlaste tööd hinnates rõhutakse jätkuvalt kvantiteedile, kasutades indikaatoritena vaid rahvusvahelistes andmebaasides indekseeritud artiklite arvu. Viimases on ühel meelel nii Tallinna kui Tartu ülikool.
Kõigile etteheidetele vastatakse kooskõlastustabelis vaid formaalselt: «ettepanek puudub», «kasvuvaldkonnad on valitud tuginedes vastavale OECD ja Euroopa Komisjoni metoodikale», «koostajad on indikaatorite mõningasest piiratusest teadlikud». Korduvalt on vastatud «strateegia eesmärgiks on tagada põhilisi teadusvaldkondi kattev teaduskorraldus». Paratamatult kerkib kiuslik küsimus, kas strateegia koostajad ikka saavad aru, et arusaaja inimene võiks neid vastuseid lugeda ka nii: «meie täidame käsku, mitte ei mõtle», «me ei saa midagi teha, välismaal on teisiti otsustatud», «probleem on olemas, aga see ei huvita meid» ning «humanitaar- ja sotsiaalteadused ei kuulu peamiste teadusvaldkondade hulka».
Kui ametnikud tõesti ei mõista, mida võiks sisaldada arutlev kaasamiskultuur, on olukorra lahendamine vägagi lihtne: tuleb end lihtsalt kultuuriliselt harida, näiteks tutvuda humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kirjutistega. Kui aga vastused on teadlikult küünilised ja nende kaastähendus soovitud, on pelgalt tolereerimist väärt «pehmed teadused» lõplikult uppunud nutikate spetsialiseerumiste sohu, tüütu põhiseaduse preambul veskikivina kaelas.