Peatselt saabuvad Euroopa Parlamendi valimised on olulised, sest selles kogus langetatakse meid kõiki puudutavaid otsuseid, leiab tänases online-väitluses riigikogu liige, EL asjade komisjoni juht Arto Aas. Dotsent Viljar Veebel kaitseb vastupidist seisukohta.
Lugege mõlema poole avakõnet ning esitage loo kommentaariumisse küsimusi - paremad neist esitatakse väitlejatele debati teises osas ehk ristküsitluses!
ARTO AASA AVAKÕNE
Europarlamendis langetatakse meid kõiki puudutavaid otsuseid
Euroopa Parlamendi valimised on väga olulised, sest tegemist on ainsa otsevalitava institutsiooniga Euroopa Liidus. Kodanike aktiivne osavõtt valimistel tagab Euroopa Parlamendi võimu legitiimsuse ja esinduslikkuse. Euroopa Parlamendi valimistega kinnistatakse demokraatlikku valitsemiskorraldust Euroopa Liidu juhtimises.
Euroopa Parlament esindab Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmisel valijate poliitilisi huve. Ilma europarlamendi nõusolekuta ei saa EL tasandi õigusakte vastu võtta.
Euroopa Parlamendis langetatakse otsuseid, mis puudutavad EL kodanikena meid kõiki. Näiteks põllumajanduse valdkonnas on Euroopa tasandi õigusaktidel palju olulisem roll kui siseriiklikel seadustel. Euroopa Parlamendi valimiste kaudu on võimalus neid otsuseid mõjutada.
Euroliidu poliitilises süsteemis on Euroopa Parlamendi roll pidevalt kasvanud. Alates 1979. aastast, kui toimusid esimesed otsevalitavad europarlamendi valimised, on Euroopa Parlamendile antud lepingutega üle üha enam ülesandeid ja võimu. Näiteks Euroopa Liidu eelarvet pole ilma europarlamendi heakskiiduta võimalik vastu võtta. Eelarve on aga üks kõige olulisem poliitika kujundamise ja juhtimise vahend.
Lisaks väidan, et Euroopa Parlamendi valimised on olulised, kuna 2014. a valimiste järgselt kogunev europarlament kinnitab ametisse uue Euroopa Komisjoni presidendi. Euroopa Komisjoni presidendi tulek enim hääli saanud Euroopa Parlamendis esindatud poliitilise jõu hulgast määratleb EL poliitilise arengusuuna järgmiseks viieks aastaks. Samuti peavad kõik Euroopa Komisjoni volinikukandidaadid enne ametisse saamist läbima avaliku kuulamise Euroopa Parlamendis. Mitte kõik kandidaadid pole parlamendi heakskiitu saanud. Seega on europarlamendil tähtis roll Euroopa Liidu poliitiliste liidrite valikul.
Euroopa Parlament on ka aktiivne välispoliitiline toimija, demokraatia ja põhiõiguste kaitsja nii Euroopa Liidus kui rahvusvahelisel areenil. Euroopa Parlament on esindanud väärtustepõhist välispoliitika suunda, näiteks tõstatades küsimusi inimõiguste järgimise kohta Venemaal.
Euroopa Parlament on suurepärane foorum, kus ka Eesti suguse väikeriiki hääl ja kogemus saab võimenduda. See eeldab muidugi Eestist valitud saadikute professionaalsust ja pealehakkamist. Näiteks EL Läänemere strateegia sündimisel ja kommunismikuritegude hukka mõistmisel on Eesti saadikutel olnud silmapaistev roll.
Kokkuvõttes: võttes arvesse Euroopa Parlamendi rolli Euroopa Liidu eelarve kinnitamisel, poliitiliste liidrite valikul ja poliitikate kujundamisel, võib kindlalt väita, et Euroopa Parlamendi kui otsevalitava esinduskogu valimised on väga olulised.
VILJAR VEEBELI AVAKÕNE
Europarlament ei esinda enamikku valijaist, ei moodusta valitsust ega ole keskne seadusandlik organ
Eelseisvad Euroopa Parlamendi (EP) valimised on Euroopa demokraatia pidupäev: ühelt poolt on EP valimiste näol tegemist Euroopa Liidu (EL) tasandil ainsate demokraatlike ja otseste valimistega, teisalt saavad aga ühe ringkonnaga riikides (nagu Eesti), valijad nende valimiste raames ainsa võimaluse poliitikud korraga võrrelda ja neist populaarseimad valida. Sõel on tihe, sest peaauhinna – koha teiste riikide parimatest parimate hulgas võidavad näiteks Eestis vaid 6 parimat. Aga mis saab edasi selle üle-euroopalise «elava demokraatia» kehastusega, mille liikmed ei väsi kordamast, et ainult neil on valijate mandaat tegemaks Euroopa ühiseid otsuseid ja ilma nende nõusolekuta lakkaks EL töötamast?
Esmalt, olemaks Euroopat esindav demokraatlik kogu, peaks sellesse valitud saadikud esindama enamiku valijate tahet. Võtame analüüsiks 2004. aasta EP valimised Eestis: hääletamisel osales 234 000 valijat 8730 00st ehk 27 protsenti. Neist ligemale 30 protsenti hääletasid Toomas Hendrik Ilvese poolt, kes kogus 76 120 häält, Ilvese häältega said Eesti valijaid esindama ka 729 häält kogunud Katrin Saks ja 841 häält kogunud Andres Tarand. Samal ajal jäi toonasest kooseisust välja 9920 häält saanud Vilja Savisaar ja 8054 häält kogunud Janno Reiljan. Veelgi kummalisemaks muutus see nn demokraatlik esindatus Ilvese lahkumisel Euroopa Parlamendist, mil Eestit jäid esindama saadikud, kes olid kõik kokku kogunud vaid 47 273 häält ehk 5 protsenti valijate üldarvust. Millist demokraatlikku mandaati kandis endas selline üsna olematut hulka valijaid esindav kogu ja kelle ees on nad vastutavad? Ülaltoodu pole ainult Eesti probleem – viimaste EP valimiste keskmine osalus oli 42,8 protsenti ja eelviimastel 45,4 protsenti.
Teiseks, demokraatlike valimiste keskne idee on, et valimised on aluseks valitsemist ja järelevalvet teostavate kogude moodustamisel. Riigikogu tähtsus avaldub näiteks võimes moodustada valitsus, algatada ja võtta vastu seadusi, sealhulgas vajadusel muuta põhiseadust. Miskipärast me usume, et samamoodi võiks see käia ka EL tasemel: meie valime EP ja nemad moodustavad Euroopa valitsuse ning kontrollivad selle tööd, võtavad vastu seadusi, koostavad eelarve, vajadusel muudavad põhiseaduslikke akte ja vastutavad. Aga ometigi praktikas midagi sellist ei toimu, EP ei koosta Euroopa Komisjoni kui täitevvõimu esindaja koosseisu, ei tööta välja seaduseelnõusid ega võta vastu ühtki määrust, direktiivi ega otsust; ei koosta EL eelarvet, ega saa teha muudatusi aluslepingutesse. Ta küll osaleb paljudes protsessides, kuid omab vähest sisulist algatust ja otsustusõigust.
EP pädevuse kohta annab hea viite nende enda kodulehel olev kirjeldus: «EP võib õigusakti ettepaneku heaks kiita või tagasi lükata või selle kohta muudatusettepanekuid esitada. Nõukogul ei ole juriidilist kohustust EP seisukohta järgida, kuid kohtupraktika kohaselt ei saa nõukogu ilma EP arvamuseta otsust vastu võtta.» Õigusaktide algatamine kuulub vaid Euroopa Komisjoni pädevusse, Maastrichti lepinguga, anti EP-le siiski õigus, mis võimaldab tal paluda komisjonilt õigusakti ettepaneku esitamist.
ARTO AASTA VASTUREPLIIK (lisatud kell 10.40)
Tuleb mõista, et Euroopa Liit ei ole riik, mistõttu on EL institutsioonide võrdlemine rahvusriikide analoogiatega ebatäpne. EL ülesehitus ja institutsioonide töökorraldus on ainulaadne ja üldjuhul väikeriikide poole kaldu.
Madal valimisaktiivsus on probleem terves Euroopas, mitte ainult Euroopa Parlamendi valimiste puhul. Näiteks Bundestagi valimistel on osalemise aktiivsus langenud vahemikus 1979-2009 20 protsenti. EL ise on aktiivselt reageerinud legitiimsuse ja demokraatia tõhustamiseks muutes oma otsustust avatumaks ja läbipaistvamaks. 2009. aasta Lissaboni lepinguga suurendati oluliselt europarlamendi pädevusi, mis tõstab ka valimiste tähtsust. Sisuline töö parlamendis toimub fraktsioonide kaudu, mistõttu pole asendusliikmete vahetumine suur probleem ega eriline rahvusparlamentide tavast.
Kindlasti ei suurene kodanike huvi europarlamendi valimiste vastu, kui avalikus inforuumis levitatakse vildakaid seisukohti, et nende häälest midagi ei sõltu.
Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles seitsmes pikemast euroliidu-teemaliste debattide sarjast.