Raimo Ülavere: Töötute Armee asub rünnakule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljendi «töötute armee» kasutamine on mitmed asjad ühiskonnas lootusetult sassi pööranud, kirjutab ettevõtja Raimo Ülavere.
Oleme kodusõja lävel. Meid ähvardab rünnata Töötute Armee. Tuhandetest töötutest koosnevad hordid tõstavad labidad ja kirved ja hangud ning kohe-kohe ründavad. 140 000 töötut on kokku midagi halli ja ähvardavat, pimedat ja rumalat, rippudes otsekui rünkpilv Eesti kohal.
Me kõik teame kedagi, kes on olnud või on töötu. Paljud meist on ise olnud või on praegu töötud. Me saame aru, et töötuks jäämine või töötu olemine on enamikul juhtudel olukord, milles süüdlaste otsimine või parastamine ei vii kuhugi. Süüdlasi üldjuhul pole, ja isegi kui oleks, on nende kallal võtmine sama nagu metsas karjumine. Paremaks ei lähe ja äng pigem kasvab.
Me saame sellest kõigest aru. Mõistusega. Ent kuidas me siis tegelikult käitume, milliseid alateadlikke sõnumeid me töötuse teemal välja kiirgame, millist kuvandit me töötust inimesest loome? «Meie» all pean nüüd silmas töölkäivaid inimesi, kelle põhimure vähemasti sõnades paistab olevat töötust vähendada. Majanduseksperdid, ajakirjanikud, poliitikud, firmajuhid.
Meil on Töötute Armee. Ei möödu ühtegi päeva, ilma et kuskil meedias keegi tähtis inimene ei asuks lahendama «töötute armee» probleemi. Alates ministritest ja lõpetades ajakirjanikega. Ehk teisisõnu, loodetavasti mitte teadlikult, öeldakse sellega selgelt: on olemas meie ja nemad. Meie, see tähendab normaalsed, rahulikud, mõistlikud ja tublid töötavad inimesed, kelle ühisnimetaja on «tööl» ning kes samas pole käsitletav mingi ühtse jõu, massina. Me oleme ju kõik isiksused! Me oleme mures ja tahame aidata! «Neid» aidata.
Sest on olemas «nemad» – töötud, kes on sisuliselt siis «meie» vastand. Nad on ähvardav jõud, sest armee tähendab organiseeritud massi, mis rahuajal on vaenlase heidutamiseks ja sõjaajal loomulikult ründamiseks, sõdimiseks.
Selle massi ühisnimetaja on «töötu». «Meil» on siin paraku kaks asja sassi läinud – kui töötus nähtusena tõesti ähvardab meie kõigi, nii töötute kui töölkäivate inimeste heaolu, siis töötud kui inimesed ei ähvarda kedagi.
Väljend «töötute armee» on aga töötuse isikustamine – kõik, kes sinna kuuluvad, on teisel pool rindejoont. Ajakirjanduslikult ja PR võtmes on isikustamine tavapärane võte, see loob info vastuvõtjas kuvandi, pildi. Ent ühiskonnas töötuse kui probleemi sellelaadne «armeeks» isikustamine ja seeläbi vastandamine lahendusele kaasa ei aita. Pigem vastupidi.
Armeel on veel üks huvitav omadus. Enamasti on armeest kuvand kui rumalast, pimedalt käsku täitvast ühtsest massist. Piisab ühest ogarast generalissimusest ja see mass hakkab vääramatult peale vajuma. Töötul inimesel pole justkui oma nägu, omi mõtteid, oskusi, teadmisi, maailmavaadet. Tema nägu on «töötu».
Mis määrab inimese olemuse, identiteedi – kas müügimees on ainult siis müügimees, kui ta müüb? Arst ainult siis arst, kui ravib? Tisler ainult siis tisler, kui ta on töökojas masina taga? Kui ta on töötu, siis ta pole enam müügimees, arst, tisler? Aga kui ta on vaid pikemal puhkusel?
Ma tean samal ajal mõningaid müügimehi, kes ei taha olla müügimehed, ajakirjanikke, kes ei taha olla ajakirjanikud, pankureid, kes ei taha olla pankurid. Nad töötavad edasi, sest ei riski teha otsustavat sammu. Kes nad siis tegelikult on, kui nad ei taha olla need, kes nad ametilt justkui on? «Töötav inimene», homo laboris.
Ja ma tean töötuid, kes ei taha olla töötud. Veelgi vähem tahavad nad olla osa mingist «armeest», hallist, rumalast massist. See on identiteet, mida suruvad peale teised, enamasti «heade soovidega» eksperdid-aitajad. Ja samal ajal näeb töötu ennast müügimehena, tislerina, arstina, pankurina. Ta ei oota käske, ta ei taju ennast osana mingist suurest massiliikumisest, kes esimesel võimalusel järgneks «suurele juhile».
Ometi on juba esimesi märke ka generalissimuse kohale kandideerijatest, kelle eesmärk on käsitleda töötuid rumala massina ning mängida inimeste madalaimate kirgede ja üldiseima ühisnimetaja peale. Eelkõige pean silmas Keskerakonna reklaamikampaaniat. Ent samalaadseid ambitsioone on tajuda ka teiste erakondade retoorikas.
Töötu kuvandi loomisega ei tegele loomulikult ainult poliitikud. Töötutest kui rumalatest, pohmellis ja oskusteta laiskvorstidest kirjutab muu hulgas Äripäev, kes vahendas mõnede firmajuhtide probleeme töötajate leidmisel ning hakkas seepeale otsima uut ora, mida kõigile töötutele tagumikku lüüa, et need kiiremini ja motiveeritumalt tööd hakkaks otsima.
Ühelt poolt on firmajuhtide mure mõistetav – oskustega, hästi motiveeritud ja vähenõudlikke töötajaid on tõesti raske leida. Ent teisalt tundub siiski veidi naiivne hoiak, et kui kuulutus lehte panna, ilmuvad kohale ideaalsed kandidaadid, kes kohe nagu valatult sobituvad firma vajadustega. Pole vahet, kas töötus on riigis suur või väike. Otsitakse ju inimesi, mitte masinaid, kes täpselt kindlal ajal teeksid kindla liigutuse.
Sul on need inimesed, kes sul on. Ja nendega peab hakkama saama, keegi pole ideaalne. Andres Sõbra juhitud Rakvere Tarvas loputas lõppenud korvpalli hooajal mitmel korral kümme korda suurema rahakoti, mängijate oskuste ja kogemustega klubisid. Sama tegi peamiselt noormängijatest koosnev TTÜ meeskond Aivar Kuusmaa vedamisel. «Materjali pole ju olnud,» nagu nendiks saarlane. Mis siis võitudeni viis?
Kas töötu ja töötav inimene on «materjalina» erinevad? Töötu kuvand on juba peast ja molbertilt lõuendile jõudnud. Kujutage ette töökonkurssi, kuhu laekub kaks avaldust. Esimene on töötult ja teine töötavalt inimeselt. Kujutlege end CVsid lugema, olge enda vastu aus ja tehke esimene, intuitiivne valik. Kumma tööle võtaksite – kas selle, kellel on töö ja kes tahab töökohta vahetada, või selle, kes on töötu... Pakun, et seitsmel juhul kümnest langeks valik töölkäiva inimese kasuks. Eelarvamus ja hoiak on juba tekkinud.
Töötusel ei ole ühte nägu. Nagu pole seda ka tööl. On olemas 1,3 miljonit erisuguse looga inimest, kes kõik vajavad enesekindlust ja kuuluvusetunnet. Töötuid on valge- ja sinikraede seas, on mehi ja naisi, noori ja vanu. On Keskerakonna, Reformierakonna, IRLi, sotside toetajaid, rääkimata neist, kellele poliitika suurt korda ei lähe. Täpselt nagu ka nende seas, kes tööl käivad.
Ja Töötute Armee? Üks eesmärk, üks juht ja siis … rünnakule! Hmm, kelle vastu või kelle poolt õieti peaks rünnakule minema? Samamoodi võiks ju küsida, kelle vastu või poolt peaks rünnakule minema töölkäijad, Töötajate Armee.