Marko Mihkelson

FOTO: Peeter Langovits

Kui ma 2000. aasta algul Postimehe peatoimetaja kohalt lahkusin, oli Eesti veebimeedia veel lapsekingades. Õigemini polnud Postimehe jaoks seda veel päriselt olemaski. Netileht oli vaid paberlehe peegeldus. Online-toimetust polnud ning mingit elu veebilehel ei toimunud.

Toimetuse tegevus keskendus iga päev paari tähtsama koosoleku ümber, kus räägiti sellest, milline uudis võiks olla järgmise päeva lehe esikülge väärt ning millised lood on alatoimetuste kesksed teemad.

Suur tehnoloogiline hüpe oli siis hoopiski sideteenuse areng viisil, mis võimaldas 1998. aasta kevadel Postimehe toimetuse kolida Tartust, kus on trükikoda, Tallinna (varem poleks saanud lehte kokku panna trükikojast eemal, sest küljenduskiled pidid füüsiliselt toimetusest trükikotta jõudma – toim). See tagas Postimehele toonases teravas konkurentsis Eesti Päevalehega turuliidri positsiooni.

Lugeja hinnang ja vastukaja ilmunud artiklitele või lehele tervikuna selgus kas toimetusele saadetud kirjadest või avaliku arvamuse küsitlustest. Tõsi, Delfil oli tollal juba esimene online-elu kogemus olemas, kuid see oli veel võrreldamatu praegusega.

Veidi enam kui tosina aastaga on olukord muutunud rohkem kui kunagi varem meedia ajaloos. Varasemad suured raputajad olid kindlasti telegraafi, raadio ja televisiooni leiutamine. Suure murrangu hõngu hakkasime aga rohkem tundma 1980. aastatel, kui korraga trügisid inimeste meediaharjumustesse nii CNNi ööpäevaringsete uudiste fenomen kui esimestesse koduarvutitesse jõudnud netiväljaanded.

Interneti ja lairiba kiire levik viimasel paarikümnel aastal on olukorda sedavõrd muutnud, et muidu nii konservatiivse meediahoiakuga Mart Kadastik oli hiljuti sunnitud tõdema paberväljaannete paratamatu taandumise võimalikkust.

Kadastikul on ilmselt õigus. Vaadates kasvõi enda uusi meediatarbimise harjumusi, rääkimata Angry Birdsi põlvkonnast, võib olla päris kindel, et meid ootab peagi ees veelgi suuremate muutuste ajastu. Ja see võib tulla kiiremini ning viisil, mida me ei pruugi ette aimata.

Veel 1997. aastal Postimehe Moskva korrespondendina töötades pidin kehva sidekvaliteedi tõttu enamiku oma lugudest Eestisse saatma faksiaparaati kasutades. Harvad polnud ka juhtumid, kui lugesin loo telefonitsi toimetuse makile, kust see siis uuesti arvutisse löödi. Siis tundusid praegused infojagamisviisid ulmelistena.

Nüüd kanname nutitelefoniga endaga igal hetkel kaasas sisuliselt tervet maailma. Kommentaaridest tiine infotulv on meeletu – suurväljaannetest blogideni ning netitelest säutsudeni.

Mida aeg edasi, seda vähem sõltuvad inimesed etteantud teleprogrammidest või toimetajate suvast. Valikuid tehakse hetkeemotsioonist ja kitsast huvist lähtudes. Samas on valikusõel inimestel väga erinev ning sageli sõltub see meediatarbija haridustasemest. Teisisõnu avab praegune meediakeskkond erakordselt suure võimaluse manipulatsiooniks või ka valeinformatsiooni levitamiseks viisil, millest näiteks eriteenistused võisid kõigest paari­kümne aasta eest vaid unistada.

Eesti ja paljud vaba maailma riigid on interneti levikust võitnud rohkem, kui me oskame praegu ette kujutada. Infotehnoloogilise revolutsiooni vilju kasutamata poleks me nähtavasti oma siirdeprotsessis olnud nii kiired ja edukad. Ja mõistagi  poleks Eesti praegu maailmas tuntud kui innovaatiline e-riik, kui me poleks osanud juba aegu tagasi teha julgeid otsuseid kasvõi näiteks ID-kaardi juurutamise näol.

Meediaga pole teisiti. Nii avatud, vahetut ja võimalusterohket meediaruumi poleks netita võimalik ette kujutada. See on olnud kiire ja samas paratamatu areng. Isegi autoritaarsetes ühiskondades on internet avanud «õhuaknad», mida tavameedia poleks iialgi suutnud. Tõsi, riigiti on interneti kättesaadavus siiski erinev ning võib eeldada, et lähematel aastatel pigem suureneb surve valikulise või osaliselt piiratud netikasutuse kasvule. Eriti riikides, kus vaba arvamust käsitletakse ohuna võimu püsimisele.

Uue ja samas üha kaootilisema meedia levik ning inimeste meediaharjumuste muutumine on paras väljakutse ühiskonna sidususe säilitamisel, moodsamalt öeldes psühholoogilise kaitse tagamisel.

Uue meedia ajastu on ühtlasi andnud sõnale sellise jõu ja mõju, mida varem ei suutnud ka kõige hinnatumad kirjanikud või peened sõnamoonutajad. Kui parafraseerida briti poeedi George Gordon Byroni mõttetera miljonit mõtet tekitavast tinditilgast, siis nüüdne ülidünaamiline meediaruum võib hetkega haarava pealkirja kaudu kujundada kümnete miljonite inimeste arvamust.

Kommunistlikust Rumeeniast 1970. aastate lõpus läände põgenenud Ceauşescu luureülem kindral Ion Mihai Pacepa on oma äsja ilmunud raamatus «Disinformation» («väärinfo» – toim) suurepärase detailirohkusega avanud kunagise Nõukogude luuresüsteemi võimekuse ning ka sihikindluse valeinformatsiooni levitamisel.

Pacepa tähelepanu keskmes on muuhulgas see, kuidas KGB kõikvõimalikke skeeme ja sõnumikanaleid (uudistest teatrini) kasutades püüti kujundada maailma avalikkuse arvamust Teise maailmasõja aegse paavsti Pius XII kohta nii, et inimestel jääks meelde tema seotus Hitleriga. Selle valega püüdis Moskva õõnestada üht kommunistliku režiimi suuremat vastustajat – Vatikani. KGB muidugi ei eksinud oma analüüsis – poola päritolu paavst Johannes Paulus II, keda KGB püüdis ka tappa, oli oma tegevusega üks mõjukamaid persoone Nõukogude impeeriumi lammutamisel.

Miks tegin siin viite Pacepa raamatule, mis loodetavasti avaldatakse peagi ka eesti keeles? Ikka selleks, et paremini mõista meelemõjutustehnoloogia olemust. Ajad on küll teised, kuid põhitõed ikka samad. Nii nagu ei kao kuhugi luuramine, ei kao ka mõjutustegevus.

Uus meedia annab selles vallas kätte hoovad, mis oskuslikul kasutamisel võivad kujuneda tõsiseks julgeolekuriskiks riigile või rahvale, kelle vastu mõjutustegevus suunatakse. Eriti tõsine on see oht väikestes avatud meediaruumides, kus on lihtsam tekitada emotsionaalset ebastabiilsust. Tulenegu see siis poliitilistest, ajaloolistest, etnilistest, rassilistest või muudest teguritest.

Eestis võib selliseid näiteid tuua peaaegu iga päev. Anonüümsed kommentaariumid on selleks veel eriti soodus pinnas, kus teatud teemadel võidakse lugejate meelsust sihilikult suunata. Online-meedia edu on suuresti määratud klikisurvega. See tähendab, et kõige olulisem on pilt või pealkiri. Nii võib toimetajal teinekord kahe silma vahele jääda, et skandaalihõnguline lugu on lausvale või pole pealkirjal sisuga midagi ühist.

Üks hiljutine ilmekas näide on USA endise kaitseministri Robert Gatesi sõnade väänamine. Täpsemini levis meie meediaruumis Vene uudisteagentuuri Interfax sõnum, nagu oleks Gates oma äsjases mälestusteraamatus, et Balti riikide võtmine NATOsse oli viga. Tegelikult pole Gates midagi sellist kirjutanud, kuid esimesed pealkirjad tegid juba oma töö. Mõnel pool jõudis see ekslik uudis lausa trükki.

Ka rahvusvahelisel tasandil pakub uus meedia erakordse võimaluse isetekkelistele või teadlikult loodud globaalsetele kuulsustele ja ka kuulsuse narridele. Mõistagi on enamikul juhtudel tegemist positiivsete näidetega. Gangnam-stiil poleks Youtube’ita mitte kuidagi niisugust megapopulaarsust kogunud. Nüüdseks on esimest klippi vaadatud ligi kaks miljardit korda.

Mündil on ka teine ja palju tõsisem pool. Võtkem kasvõi Snowdeni või Assange’i juhtumid. 1990. aastatel poleks neid mehi olemas olnud, sest niimoodi infoleket levitada polnud lihtsalt võimalik. Siis oleks nende varastatud teave jõudnud vaikselt mõne luureteenistuse kappidesse. Praegu annab aga tundliku salateabega mõnusalt avalikkust mõjutada ja vastaste usaldusväärsust murendada.

Mida siis teha? Kindlasti pole lahenduseks piiramine ega keelamine. Vaba internetiga Eestis oleks see tulutu, sest sotsiaalmeedia teeb oma töö niikuinii ära. Küll on aga kõige lihtsam vahend tugev toimetajatöö. Nii nagu sõnal, on ka toimetajal praegu palju suurem roll, kui tal kunagi varem on olnud. Toimetaja teeb infomassiivist valiku ning muudab lood avaldamiskõlblikuks.

Uue meedia kiirus ja sagedane pinnapealsus suruvad mõistagi peale oma raamid, kuid allikakriitika ja toimetuse jagatud liin on endiselt kvaliteedi tagajad. Mida professionaalsem on väljaanne, seda vähem jääb ka võimalusi välisele manipulatsioonile. Nii lihtne see ongi.

Praegune poliitik (IRL), riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oli aastatel 1997–2000 Postimehe peatoimetaja ning töötas enne seda Postimehe korrespondendina Moskvas.