Tiit Maran

FOTO: Erakogu / ETIS

Pole üldse kindel, kas šaakal on ikka Eestis võõrliik, kirjutab Tiit Maran Tallinna loomaaiast ja arutleb, milliseid muutusi võib loom Eesti looduses kaasa tuua.

Šaakal

FOTO: SCANPIX

Eelmise aasta 6. märtsil potsatas imetajauurijate siselisti sõnum pealkirjaga «Ullaste ulguv rebane». Selle manuses oli pilt Läänemaalt pärit kummalisest loomast – kindlasti mitte tavalisest Eesti imetajast. Listis sõnavõtjate esmased vabad fantaasiad olid harjumuspäraselt kinni Eesti fauna mõtteraamis ja kippusid elukat pidama mingiks kummaliseks mutatsiooniks või hübriidiks. Siis aga lõhkus selle tavaraamistiku lühike sõnum: «See on ime, aga fotol on šaakal, Canis aureus. Oskab ilusasti uluda. Andrei.»

Meie loodusmõttemaastikule oli maandunud tõeline tulnukas. Kui uskuda läänemaalasi, siis tulnuka tegelik jõudmine Eestisse toimus vähemalt kolm aastat varem, siis, kui ulguvat rebast Läänemaal kuulma hakati. Võib liialdamata väita, et sellega sai alguse eelmise aasta üks suuremaid ning senini veel lahenduseta loodusmüsteeriumeid.

Kolm ootamatut tulemist

Veebruaris Läänemaal tapetud loom osutus nooreks, ilmselt Eestis sündinud emaloomaks. Rajakaamera pildiväli registreeris Läänemaa looduses veel vähemalt kahe šaakali olemasolu. Jutte šaakalist Eesti eri paigus tekib arvukalt. Nende tõele vastavust ei tea keegi – kogenematu pilk ajab šaakali ja koera hõlpsasti segamini.  

Kuid see oli alles algus. Augustis  lasti Ida-Virumaal Kiviõli jahipiirkonnas  täiskasvanud isane šaakal. Detsembris aga lasti  Pärnumaal Häädemeeste lähedal veel üks isane šaakal.

Šaakal on meie kujutluspildis lõunamaaloom. Seda õigustatult, sest šaakal on levinud laial alal  poolest Aafrikast kuni Vietnamini. Araabia poolsaarelt levis ta Lääne-Euroopasse. Praeguseks on ta kanda kinnitanud isegi Austrias, Lõuna-Saksamaal ja Kirde-Itaalias. Ka Ida-Euroopas on šaakali levila piir tugevalt põhja nihkunud. Lisaks Balkani poolsaarele on temast teateid ka Ungarist ja Ukrainast. Venemaalt tulevad samasugused vaatlused: šaakal liigub aeglaselt põhja poole. Eriti palju on selliseid vaatluseid eelmise sajandi viimasest kümnendist, aga mitte ainult.

Tegemist on väga plastilise kiskjaga. Ta saab ühteviisi hästi hakkama nii troopiliste metsade kuumuses  kui krõbedate talvekülmadega kontinentaalses poolkõrbes ja stepis. Sellele lisaks tunneb ta end kodus nii  inimtekkelistes maastikes kui ka inimasumites. Kõigesööjana on tema toidusedelis lisaks taimsele toidule kõik see, millest jõud üle käib: närilised, maas pesitsevad linnud, teised kiskjad, raiped, aga harva ka sõralised ja koduloomad.  Ta võib ringi liikuda nii karjas kui elada üksiklasena, kuigi tundub, et tavapärasemaks on paariti koos elamine.   

Kust leida «hea ja halva äratundmise puud»?

Tulnuka tulemine Eestisse tekitas vajaduse sobitada ta olemasolevatesse suhtumisraamidesse. Olukord sarnanes stseenile kunagises kultusfilmis «Viimne reliikvia»:  mungad on kummargil mahuka köite peal sibava põrnika kohal. «Jumala poolt ülestähendatud elajate hulgas teda küll pole», tähendab üks munkadest vedades näpuga raamatus järge. «Järelikult on ta saatanast,» väidab näppu tõstes teine. Šaakali puhul näib tema tulemise viis olevat suhtumise kaalukeeleks: kui otsene inimkäsi mängus, siis on tegemist võõrliigiga ja suhtumine negatiivne; kui aga tuli ise, siis on osa looduse protsessist ning suhtumine pigem positiivne.

Olemasolevate mõttemallide järgi on mõlemad tulemise lood ühtviisi raskesti seeditavad. 

Kas šaakalid on loomaaiast plehku pannud? Võimalus, et šaakal on juhuslikult loomaaiast välja pääsenud ning looduses pidama jäänud, pole eriti tõsiseltvõetav – šaakal pole loomaaedades just tavaline. Teadaolevalt on Praha loomaaed lähim, kus šaakalit peetakse.

Teine võimalus on, et keegi on toonud ja pidanud šaakalit lemmikloomana, kuniks loom(ad) plehku panid? Inimestel on kõiksugu huvisid, miks siis mitte ka šaakal. Võimalik, aga šaakalit ei tunta erilise lemmikloomana. Pigem kipub ta kuvand mitmete lasteraamatute toel looduskaugele inimesele negatiivne olevat. Tõsi, internetist võib leida üksikuid šaakalikutsikate müügipakkumisi, aga samamoodi leiab müügipakkumisi kõigele, ka tiigrile, hundile ja ilvesele. Internet on teatavasti lõpmatu kui universum: seal on kõike.

Lemmikloomana peetavad metsloomad on loodusesse sattununa kehvad ellujääjad. Eriti, kui vaid paar isendit loodusesse lasta. Teine asi on mingifarmide kombel aastakümnete kestel väikeseid koguseid minke loodusesse tilgutada – sellisel viisil on metsistunud populatsiooni tekkimine üsna ootuspärane. Samas ei tundu eriti usutav, et keegi oleks suuteline pidama Eestis salaja šaakalikasvatust ning mitmete aastate jooksul seda elukat loodusesse laskma.

Vastuväiteid kipub rohkesti olema, aga ka raskestiusutav võib tõeks osutuda. 

Rännumees šaakal, kes ise tuli Eestisse

Kas on tõesti võimalik, et šaakalipaar tegi enam kui 1500-kilomeetrise rännaku ja sattus Eestisse? Tundub kahtlane. Loogilisem oleks eeldada šaakalite olemasolu ka meie lähinaabrite juures. Paraku pole kindlaid leide  ei Lätist, Leedust ega Valgevenest – samas tõendite puudumine ei tähenda veel looma puudumist.

Eelmise sajandi 90-ndatest aastatest on teada šaakali nobe nihkumine põhja. Praeguseks on tõestatud Eestile lähimad šaakali leiud Kesk-Ukrainast ja Lõuna-Saksamaalt. Kas on võimalik, et meist lõuna pool olevates riikides haigutab suur lünk šaakali tegeliku olemasolu ja sellest teadmise vahel? Võimalik, kuigi raskesti usutav. Eestis teati ulguvatest rebastest juba kolm aastat enne tõe selgumist. Šaakalil on suur sarnasus koeraga. Seetõttu võivad nii mõnedki nägemised ekslikult koeraks tembeldatud saada. Seda toetavad uurijate mõningased kahtlused, et šaakal on jõudnud nii Valgevenesse kui Prantsusmaale, kuigi kindlad tõendid puuduvad.  

Tavaliselt ei toimu liigi areaali laienemine tervikfrondina nagu sirgetes ridades marssiv Preisi armee. Pigem on tegemist üksikute nn «luuregruppide» ettejooksuga. Neist paljud hävivad,  mõned aga jäävad püsima ja panevad aluse uuele «asundusele». Võimalik, et Eestis on üks selline eriti kaugele jooksnud «luuregrupp» uuele «asundusele» alust panemas.              

Mõlemad tekkelood on ühtviisi raskesti usutavad, samas on üks neist tõene. Sunnitud valiku puhul kipuvad praegused puudulikud andmed rohkem viitavat tulnuka isetulemisele.

Kuidas suhtuda tulnukasse?

Meedia avarustes ja teadlaste/looduskaitsjate  aruteludes on väljendatud mitmeid arusaamu ja hinnanguid. Järgmised kolm mõtteeksperimenti loovad vahest hea taustamaastiku olukorra hindamiseks.

Šaakal on võõrliik, kes inimese kaasabil on sattunud talle loomulikust elupaigast väga erinevasse keskkonda. Sellisel puhul tundub tõenäoline, et karmid põhjaolud sellele väikesele tekkinud grupile varsti otsa peale teevad. Võõrliik hävineb ise. Pole vaja midagi teha – aeg annab arutust.

Teise järgi on šaakal saabunud meile loomulikul teel levila laienemise tulemusena. Looduslik laienemine. Sellisel juhul võib väljapüügi kampaaniaga küll selle esimese luuregrupi hävitada, aga uued on peale tulemas ning šaakal saab meie fauna osaks.  

Kolmanda variandi järgi on šaakal võõrliik, kes on sattunud talle eriti soodsatesse tingimustesse ja hakkab siin hoogsalt paljunema. Sellisel juhul võiks šaakal olemasolevale loodusele palju kahju tekitada ning jõupingutused tema võimalikult kiireks väljapüüdmiseks oleks vägagi vajalikud. See variant saab tõene olla aga vaid eeldusel, et siinsed šaakali elualad (nüüdseks pea terve Eesti) on märkimisväärselt erinevad ja isoleeritud neist aladest, mis jäävad Eesti ja lähima teadaoleva loodusliku levila, näiteks Austria, vahele. Kas Eesti on ikka nii eripärane ja isoleeritud?      

Mida šaakal tähendab  Eesti loodusele?

Keegi ei tea seda – maailmas pole analoogset olukorda, kus teadmist võtta. Vahest ainult koioti levila laienemine Ameerikas võiks viidet anda, aga sealsed olud on väga erinevad.

Uue liigi lisandumine kohaliku elu suurele tervikule seadistab selles kindlasti midagi ümber. Šaakalit on peetud kahjulikuks kiskja-saakloom suhte kontekstis, mille väljundiks on negatiivne mõju maaspesitsevatele lindudele. Eraldivõetuna tundub oht tõsine olevat, seda muidugi juhul, kui see suudab ületada marutaudivastase vaktsineerimiskampaania järel kõrgustesse tõusnud kährikkoera ja rebase kõrge arvukuse mõju.

Lisaks on veel kiskjate omavaheliste suhete kontekst, mida teadusmaailmas gildasiseseks agressiooniks kutsutakse. Hundid-ilvesed ei pea endast väiksematest kiskjatest ning piiravad nende arvukust. Rebased omakorda murravad võimalusel oma väiksemaid suguvendi, selliseid nagu tuhkrud-kärbid-nirgid-naaritsad. Teadmata on, milliseks kujunevad arvuka kährikkoera ja temast suurema šaakali suhted. Ehk juhtub nii, et piirates kährikute arvukust, teeb šaakal hoopis maaspesitsevate lindude elu hõlpsamaks. Eks aeg näita.

Tulnukaid on alati olnud. Loodus ja keskkond on pidevas muutmises. Pole väga kaugel ajad, kus metssiga oli Eestis uudiseks ja valge toonekurg üllatas. Aga pilt on keeruline – läbi põimuvad looduslikud ja inimtekkelised muutused (kui inimtekkelisust Lääne mõttetraditsioonis looduslikust eristada). Viimaste hulgas on kindlasti murettekitavad üldise globaliseerumise tuules inimtoega sissetoodavad võõrliigid. Näiteid on palju, aga olgu siin ära toodud signaalvähk meie jõgedes või villkrabi  meredes.

Vahest peab šaakali tulemist Eestisse vaatlema siiski laiemas kontekstis? Ehk on nii, et soojenev kliima ja inimtekkelised muutused on viimas meid sellisesse dünaamiliste muutuste ajajärku, kus staatilised mõtteraamid enam hästi ei toimi ja senine looduskaitsekorralduse loogika võib kimbatusse sattuda?  

Šaakal pole ainus märk suurtest muutustest ja liikide liikumisest lõunast põhja. Lõunapoolse levikuga ja meil kunagi üliharuldane kivinugis on muutunud tavaliseks liigiks, teda on isegi Tallinnas. Tuhkur oli võrreldes lõunapoolsete aladega Põhja-Eestis suhteliselt haruldane, nüüd tavaline.

Linnumehed registreerivad igal aastal uustulnukaid. Osa neist on eksikülalised, aga mitte kõik. Lõunamaine iludus hõbehaigur on viimase viie aasta jooksul leidnud tee põhjamaisesse Eestisse ning hinnanguliselt pesitses meil 2013. aastal juba ligi 15 hõbehaigru paari. Samamoodi on põhja poole liikunud ning siin kanda kinnitanud tamme-kirjurähn.Kui eelmise sajandi viimasel kümnendil olid teada vaid tema üksikleiud, siis praeguseks on teda vaadeldud arvukates paikades Kesk-Eestini välja ning tõestatud on sigimine. Samasse ritta sobivad veel väike-käosulane, lammitilder ja kuldhänilane, vahest ka kanada lagle.

Putukateadlastel on selles osas palju pajatada. Sõrve säär Saaremaal on teada-tuntud uute putukaliikide leidmise koht.  Kümne aasta jooksul on tabatud seal üle 16 uue lõunast saabunud  liblikaliigi. Osad neist on üksikleiud. Teised aga on tulnud, et jääda - nii Saaremaale kui laiemalt.  Ootamatu üllatus oli 2011. aastal Saaremaalt avastatud tavapäraselt Vahemerelise levikuga uhke väljanägemisega herilas-ämblik. Ka tema on praeguseks nii saarel kui mandril kanda kinnitanud.

Nii et tulnukad tulevad ... ja sagedasti jäävad.

Järelmärkus: Pärast loo valmimist ilmus Läti ajakirjanduses artikkel võimalikust esimese šaakali tabamisest Jelgava lähistelt.  Sealt on huvitavaid uudiseid oodata.