See aasta algas mitme uuserakonna algatusrühma avaldusega. Kahjuks peab nentima, et riburada püünele astuvatel parteidel on hulk sarnaseid jooni, mis teevad nende läbiöögivõime praeguses poliitilises süsteemis küsitavaks.
Andrus Villem: erakondade võimalikkusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eeldused uuteks algatusteks on olnud olemas juba aastaid ja olen viimasel ajal ka ise selles vallas atra seadma hakanud. Rahulolematus praeguste parlamendijõududega ei tulene niivõrd majanduslikust surutisest, kuivõrd vajadusest muutuda kõige laiemalt. Mõttelaadist kuni suhtumiseni.
Eestlane on konservatiivne, sestap on uued poliitikasse pürgijad keskendunud valijaskonna parempoolsele osale. Luterliku taustaga ühiskond ei soosi lõunaeuroopalikku elunautlemist. Põhjapoolsete arenenud riikide sotsialistide 20. sajandil tehtud vead on samuti ebapopulaarsed ja nii ei ole ametühingute kõige totaalsema relva, streikide kasutamine siinmail kunagi populaarne olnud (kui ehk 20. sajandi esimesed kümnendid välja arvata). See aga ei tähenda, et individualistlik eestlane ei oleks koostöövõimeline. Vastupidi.
Vajadusel muutub rahvas tugevaks jõuks, mis suudab mägesid liigutada. Alates laulvast revolutsioonist, lõpetades aktsiooniga «Teeme ära!». Seega on uute tulijate püüe algatusvõimelisemat osa rahvastikust kaasa haarata täiesti loomulik. Ainult et seda püütakse teha «vanade erakondade» töövahenditega. Oma osa selleks annavad avaliku arvamuse kujundajad: ajakirjanikud, sotsioloogid, politoloogid. Lähtutakse seisukohast, mille aluseks on aksioom kolmest talast: erakonna loomiseks on vaja raha, karismaatilisi isikuid ja alles seejärel ideed.
Siinkohal väidan, et primaarne on idee ja kaks muud alustala on sekundaarsed. Kuna tänapäeval lähtutakse millegipärast paljuski majandusest, siis kirjeldame seda lihtsustatult majandusvaldkonnast pärit näite alusel. Ükski idee ei sünni rahamassi kuhjamisega mingi eesmärgi täitmiseks. Sellist võimalust üritati kasutada totalitaarses ühiskonnas, aga vabas majanduses on see välistatud. Riskikapitalisti tähelepanu pälvib eelkõige idee, milles on innovaatilisust ja mis võib edasi areneda. Kui tugev alus pandud, siis ühinevad järgmisel astmel ettevaatlikumad investorid. Niimoodi on see toiminud IT-valdkonnas viimased aastakümned.
Sama lugu on inimeste kaasamisega. Meie ühiskonnas on tegelikult hulk karismaatilisi isikuid, kes aga olemasolevate parteidega ei ühine, sest kujunenud süsteem ei lase neil seal oma võimalikku panust anda. Hierarhiline ja suletud valimismasin nii erakondade sees kui eri tasandite valimiste puhul pärsib uute värskete jõudude kaasamist. Nii on uued üritajad surutud sundseisu, kohanema olemasolevaga ja piirduma kas üldsõnalisuse või retoorikaga mingis kitsas eluvaldkonnas.
Uute tulijate nõrk külg on keskendumine erakonna loomisel isikutele. See põhineb usul, et kellelgi poliitlaval olnul on kergem läbi lüüa kui täiesti uuel näol. Sama kartus on võimalikel «riskiinvestoritel» – ettevõtjatel. Nende seisukohalt kulgeb kõik enam-vähem. Milleks kõigutada senist tasakaalu, küll habrast, aga suhteliselt arusaadavat?
Meie väikeses Eesti mikromaailmas on tegelikult tohutult inimvõimu. Seda peab kasutama, et tulevikus oleks Eesti võimalikult meie nägu ja tegu. Ehk suudavad uued parteialged võrseid ajada ja vanadki erakonnad väetist peale saada. Suure osa pettunud valijate usk tuleb taastada ja anda neile valikuvõimalus. Mitte sellepärast, et mitmekesisus rikastab elu, vaid et saaks taastatud põhiseadusjärgne õigus. Rahva õigus olla kõrgema võimu kandja.