Urmas Reinsalu

FOTO: Toomas Huik

Ajades kõiges taga otsest ja mõõdetavat kasu, küsigem endalt, kas tahaksime samasugust käitumist ka siis, kui meil abi vaja läheb, kirjutab Kesk-Aafrika Vabariigi võimaliku missiooni valguses kaitseminister Urmas Reinsalu.
 

Pakase tulekuga on ootamatult kuumaks köetud mitmed riigikaitselised teemad, mis kahtlemata vajaksid avatud ühiskonnas arutelu. Kuid selle asemel et levitada pooltõdesid, demagoogiat või tegelda soovmõtlemisega, sooviksin näha asjalikku, vastutustundlikku ja argumenteeritud debatti. Olgu siis selleks Ühendriikide sõjaline kohalolek Euroopas, kaitse-eelarve kestlikkus või võimalik operatsioon Kesk-Aafrika Vabariigis.

Hoolimata mõne üksiküritaja üleskutsest pole riigikaitse ressurssidega kaetus õnneks praeguses poliitikas teema. Viimaste uuringute kohaselt peab ligi kolm neljandikku Eesti kodanikest kahe protsendi taseme säilitamist sõjalisele kaitsele vajalikuks. Muidugi on võimalik, et need kolm neljandikku näevad riigikaitses «püha lehma», nagu süüdistas üks meie europarlamendi liige, aga ise usun, et need kolm neljandikku näevad realistlikult maailma, milles elame, ja mõistavad, et julgeolek ei tule tasuta.

Sellel, et julgeolek ei tule tasuta ega ole ka 21. sajandi võrgustunud maailmas midagi iseenesestmõistetavat, tahangi lühidalt peatuda. Ometi ei taha ma keskenduda rahalisele mõõtmele, vaid mõtiskleda laiemalt meie rollist maailmas ja kohast siin Läänemere kaldal.

Julgeolek ja riigikaitse hõlmavad tänapäeva maailmas üksjagu enamat kui sõjaline riigikaitse, aga kaitseministrina on minu vastutada just viimase olemasolu ja arendamine. Eesti sõjaline riigikaitse toetub teatavasti kahele sambale – esmane enesekaitsevõime ja liitlassuhted. 1939. aastal oli meil võtta ainult esimene osa sellest kooslusest, nüüd oleme targemad. Kui esmane enesekaitse on enamikule kodanikest arusaadav (kuigi kindlasti leiab neidki, kelle arvates võiks Eesti üldse kaitseväeta või lausa riigita olla), siis liitlassuhetega tundub asi keerulisem olevat.

Me oleme end 1991. aastast alates üritanud kõikvõimalikul moel siduda läänemaailmaga – naasta kultuuriruumi, kust me vägisi pool sajandit ära lõigatud olime. Nüüdseks oleme institutsionaalselt üks enim lõimunud riike Põhja-Euroopas: EL ja euro, NATO, OECD jne.

Sõjalisi liitlassuhteid ajab Eesti peamiselt NATO ja ELi kaudu, kuid olulisel määral ka kahepoolsetes raamistikes. NATO aluseks olev kollektiivkaitse tähendab kõige lihtsamalt öeldes seda, et aidates teisi, aidatakse ka sind. Pistes pea liiva alla ja ajades kõiges taga mõõdetavat kasu, küsigem endalt, kas tahaksime samasugust käitumist ka siis, kui meil abi vaja läheb.

Kesk-Aafrika Vabariiki võimalikku missiooni ette valmistades on valitsus lähtunud just sellest tõekspidamisest. Meie liitlane Prantsusmaa on rahvusvahelist õigust järgides, humanitaarsetel, moraalsetel ning ka julgeolekulistel kaalutlustel missioonil KAVis liitlaste abi palunud. Eesti oli esimene, kes seda kiirelt kaalus.

Samaaegselt planeerivad panustamist ka mitmed teised liitlased, suuremat operatsiooni on Kesk-Aafrika Vabariigis alustamas Euroopa Liit. Eesti ei ole kindlasti ainus, kes Prantsusmaad toetab. Nagu on valed ka arvamused, et eestlased lähevad Aafrikasse sõdima, et me järjepanu sekkume kõikvõimalikes konfliktides, et Prantsusmaa ei peaks meile korda minema või et sekkumisest pole mingit kasu.

Eesti kaitseväelased on pea aasta teeninud Euroopa Liidu missioonil Malis, mis õpetab välja sealseid julgeolekujõude. Kas olete märganud, et maailma meedias on lõppenud jutud Malist kui ebaõnnestunud riigist või terroristide pesast? Lisaks murele humanitaarolukorra pärast Aafrikas ja Lähis-Idas tugevdab ühine panustamine sõjalistesse operatsioonidesse ka liitlassuhteid. Nagu Mali puhul, nii ka Kesk-Aafrika Vabariigis on võtmeriigiks Prantsusmaa. Eesti huvides on tugevdada sidet riigiga, kelle keskne roll Euroopa ja Atlandi-ülestes asjades viimastel aastatel veelgi kinnistunud on. Prantsusmaa on üks ÜRO Julgeolekunõukogu viiest alalisest liikmest, tuumariik ja sõjaliselt Euroopa võimekamaid jõude.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Balti õhuturbemissioon, milles liitlaste lennukid kaitsevad meie õhuruumi, on sisult samasugune sõjaline operatsioon nagu iga teine. Prantsusmaa on alates missiooni loomisest 2004. aastal käinud meie õhuruumi turvamas neljal korral. Rohkem on siin käinud ainult Saksamaa hävituslennukid, kokku viis korda. Koos uuel aastal alanud rotatsiooniga on neli korda meie õhuruumi valvanud ka Ameerika Ühendriigid.

Ameerika Ühendriikide suur panus ei ole kindlasti üllatus. USA sõjavägi on Euroopas järjepidevalt paiknenud alates D-päevast 1944 – pea 70 aastat. Mõeldes traagilistele aegadele, mis sellele kohalolule eelnesid ja mis õnneks kunagi tagasi ei tulnud, võiks ka meie kümme aastat pärast NATOga liitumist olla juba harjunud mõttega, et meie liitlaste sõdurid ja ohvitserid on Eesti pinnal loomulik ja meile julgeolekuliselt vajalik nähtus. Ja olgem ausad – mida rohkem, seda uhkem.

Seetõttu teeb mulle suurt muret, kui mõned meie hulgast räägivad valjul häälel sellest, kuidas meie liitlaste, näiteks USA sõdurite viibimine Eesti territooriumil eskaleerib olukorda ning tekitab pingeid suhetes Venemaaga. Meenutan, et just USA sõjaline kohalolu Lääne-Euroopas hoidis ära täiendava sõja Euroopas, mille järele sõjas võidukaks osutunud totalitaarsel režiimil kindlasti isu olnuks.

Möödunud 70 aasta jooksul ei ole Euroopas enam puhkenud sellise regulaarsusega ja nii hukatuslikke sõdu, nagu oli tavaks kõigil eelmistel sajanditel. Ameerika sõjaline kohalolek Euroopas on olnud rahu tagaja, mitte ohu eskaleerija.

Lõpetuseks Venemaast. Eesti on huvitatud kahepoolsetest heanaaberlikest suhetest Venemaaga. Samas, meie regiooni julgeolekutasakaalu silmas pidades oli kahetsusväärne selle sügise suurõppus «Zapad», millega Venemaa tõestas maailmale oma valmisolekut ründe-eesmärgil mobiliseerida sügaval rahuajal kümneid tuhandeid inimesi. Seda kõike Läänemere regioonis, mis on ilmselt maailma rahumeelsemaid, ja samaaegselt õppustega suurriigi teistel piirialadel.

Idapartnerlusleppe ümber juhtunu näitas seda, mida meie teadsime vabanedes: Euroopa ja Moskva vahel asuvatele riikidele kolmanda tee võimalust tegelikult ei eksisteeri. Kas olla ühes või teises väärtus- ja mõjuruumis, see on selge valik. Meil vedas, et saime oma valikud teha ja ellu viia. NATO laienemine Balti riikidesse oleks praegu raskem, kui oli kümme aastat tagasi.

Peame seda meeles pidama ja kaitsevõime ülesehitamise kõrval pingutama liitlassuhete hoidmise nimel.