Sven Mikser

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Rühm šoti rahvastikuteadlasi avaldas 2012. aasta lõpul uuringu, milles nad prognoosisid, et vähemalt kolmandik tol aastal Suurbritannias sündinud lastest näeb oma sajandat sünnipäeva. Uuringu järelduste põhjal tuleb praegustel beebidel töötada vähemalt 70. eluaastani, et suuta finantseerida järgnevat, paljudel juhtudel enam kui 30 aastat vältavat pensionipõlve.

Elanikkonna vananemine on üks neid rahvastikuprotsesse, millega meil ka kõige optimistlikumaid prognoose uskudes tuleb ühel või teisel viisil kohanduda. Kui me ei taha rahvana vananedes elukvaliteedis liialt palju kaotada, peame suutma hoida töö- ja pensioniealiste inimeste suhtarvu mõistlikes piirides. Teisisõnu pole pääsu tööpõlve pikendamisest ehk pensioniea tõstmisest.

Aga ainult käsuga «Tehke kauem tööd!» palju ei saavuta. Pikem tööpõli eeldab, et inimesed mitte ainult ei ela kauem, vaid püsivad ka kauem terved, töövõimelised ja teotahtelised, samuti seda, et nende kvalifikatsioon ja oskused käivad muutuvate nõudmistega kaasas. Arvestades, kui palju maailm poole sajandiga muutub, läheb järjest raskemaks 22-aastaselt omandatud ülikoolidiplomi toel 70. sünnipäevani edukalt tööturul püsida. Seetõttu räägitaksegi üha enam elukestvast õppest kui meie aja möödapääsmatust vajadusest.

Euroopa Liidu elukestvat õpet puudutavast statistikast on näha, et 2012. aastal osales uuringule eelneva nelja nädala jooksul mingit tüüpi koolitusel või omandas haridust üheksa protsenti 24–60-aastastest eurooplastest. Eestis oli see näitaja veidi üle keskmise – 12,9 protsenti. Põhjamaades oli elukestvaid õppijaid aga kaugelt üle 20, Taanis koguni enam kui 30 protsenti vastavast eagrupist.

Eurostati ülevaates kajastuvad mistahes koolitused, sõltumata nende seotusest inimese praeguse või tulevase tööga. Aga võib-olla ei ole selline, peamiselt lühiajalistele täienduskoolitustele keskenduv käsitlus tänapäeva maailmas enam üleüldse piisav. Usun, et juba nähtavas tulevikus muutub normiks hoopis uue kutsehariduse, rakendusliku või akadeemilise kõrghariduse omandamine tööea teise poole hakul, nii umbes neljakümne viie aasta vanuses.

Selline «teine võimalus» annaks ühelt poolt värske stardi inimestele, kelle aastakümnete eest omandatud diplomijärgne eriala on tänapäeva turusituatsioonis vähem nõutud, teiselt poolt pakuks uusi väljakutseid ja värsket motivatsiooni kõrge saavutusvajadusega inimestele, kelle jaoks senine tegevusala on end ammendanud.

Istusin vana aasta viimastel päevadel koos kooliaegsete sõpradega, kellest mitu – mina ise kaasa arvatud – tähistas just mullu oma 40. sünnipäeva. Seltskonnas oli arste, advokaate ja teiste elualade esindajaid. Viskasime nalja selle üle, et elu on ka viiendas kümnes täiesti elamist väärt, lõõpisime paratamatult kätte jõudva keskeakriisi ja sellega toimetulemise üle. Üsna mitut puhku tüüris jutt ühe ja sama tõdemuseni: elul pole viga, palk pole paha, pere on loodud, lapsed saadud ning eluasegi olemas, aga tegelikult tahaks elus proovida veel midagi uut ja teistsugust.

Minust vaid viis aastat vanemad, praegused 45-aastased, said enamikus ülikoolidiplomi kätte veel enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Seda põlvkonda on nimetatud Eesti lähimineviku «kuldseks generatsiooniks», kes uute võimaluste avanedes olid vanemast seltskonnast märksa paremini hüppevalmis ja kellest paljud on viiendaks elukümnendiks suutnud juba märkimisväärselt palju saavutada. Aga kindlasti ei ole need inimesed jõudnud üle oma elutee küüru. Vastupidi – nad peaksid olema parimas tööeas. Usun, et paljud neist oleksid rõõmuga nõus vastu võtma uusi ja huvitavaid väljakutseid.

Maailm muutub üha kiiremini. Veel möödunud sajandi 80ndalil oleks lause «läksin metsa seenele ja unustasin telefoni koju» viinud inimese otsemaid psühhiaatrilisse kontrolli. Praegu saab metsa kaasa võetud mobiiltelefoni abil, kui vastav äpp olemas, kodus kardinad ette tõmmata ja radiaatorit soojemaks kruttida. On selge, et arvuti ja auto ei vanane aastate jooksul mitte üksnes füüsiliselt, vaid ka moraalselt. Isegi kui neid hästi hoida ja hooldada, on loomulik, et mingi aja järel tuleb nad ikkagi moodsamate vastu vahetada. Niisama loomulikuna tuleks tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas vaadata ka võimalust omandada 20–30-aastase töötamise järel täiesti uus eriala ja värske kvalifikatsioon.

Veel mõne aastakümne eest üsna laialt levinud uskumus, et tehnoloogia areng jätab inimesed õige pea jõude istuma, on osutunud ekslikuks antiutoopiaks. Nähtavas tulevikus on just inimvara kõrget väärtust loovates majandusvaldkondades üks kõige olulisemaid osiseid. Riik, mis vajab, et inimesed kõrge vanuseni tööd teeksid ja väärtust looksid, peab mõistagi looma selleks ka parimad tingimused.

ÜRO analüüsi järgi on maailmas juba selle sajandi keskpaigaks rohkem pensionäre kui lapsi. Euroopas on see suhe veel enam eakate kasuks. Seetõttu on ülimalt tõenäoline, et keskealised ja vanemad ei hakka otsustama mitte üksnes valimiste tulemusi, vaid määrama ka riikide majanduslikku edukust. Usun, et peagi on Euroopa konkurentsivõimelisemad majandused just need, kus 50–70-aastaste inimeste hõivatus kõrget kvalifikatsiooni nõudvates ja suurt lisandväärtust loovates majandussektorites on suurim. Ainult et need valdkonnad ise on pidevas muutumises ja arengus. Seega ei ole üle 45-aastaste uus võimalus omandada kutse- või kõrgharidus mingi veider luksus, vaid tark ja tulevikku vaatav investeering.

Kuna on vähetõenäoline, et tööl käivad ja kooliealisi lapsi kasvatavad inimesed suudaksid endale võimaldada mitme aasta vältel täiskohaga õpet, peaks teine haridus olema osaajalise koormusega. Kuid erinevalt praegu kehtivast kõrghariduse kontseptsioonist ei tuleks osaajalist õpet üle 45-aastastele finantseerida mitte õppemaksu abil, vaid riikliku tellimuse alusel. Vastasel juhul jääb see «teine võimalus» vaid erandlikuks luksuseks, mida väga paljud endale muude rahaliste kohustuste kõrvalt lubada ei saa.

Neid muid kohustusi on tööturule sisenejatel aga niigi palju. Eelmainitud Briti uuring ütleb, et  praegu beebieas lapsed saavad oma õppelaenu tagasi makstud keskmiselt 52. ja esimese kodulaenu alles 61. sünnipäevaks. Esmasünnitaja keskmine vanus on Eestis kasvanud 27 aastani, sajandi keskpaigaks võib see kerkida varastesse 30ndatesse. Iga järgneva lapse saamist kaalutakse üha tõsisemalt just lapse kasvatamisega seotud kulutuste tõttu, lisaks tuleb praegustel noortel kogu oma tulevase tööea jooksul märkimisväärselt investeerida pensionifondidesse.

Võimalus naasta 45-aastasena koolipinki mitte lihtsalt lühiajalisele täienduskoolitusele, vaid omandama uut kutse- või kõrgharidust võiks olla Eesti Nokia, mis annab tuhandetele inimestele võimaluse naasta tööturule küpse ja kogenuna, ent uue innu ja nüüdisaegse kvalifikatsiooniga. Mõnele edukale keskeale lähenevale inimesele oleks see ehk alternatiiv mootorratta ostmisele või noore armukese soetamisele. Tasuta osaajaline kutse- või kõrgharidus viiendasse elukümnesse jõudnud inimestele, värske start tööelu teiseks semestriks – see võiks saada tulevikus erandi asemel normiks. Eestil on võimalus käia siin Euroopa riikide enamikust ees.

Sven Mikser on Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees.