Nils Niitra: maaelu pole igaühele

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Postimees

Aastast aastasse leiab meie meediast aina uus­i artikleid värskelt maale kolinud peredest, kelle jutust õhkub särtsu ja optimismi. Ükski ajakirjanik ei lähe kolme või viie või kümne aasta pärast tagasi, et kirjutada jätkulugu, kuidas entusiastidel ka läinud on.

Algus on alati tore, sageli kolitakse maale kevadel või suisel ajal. Õhk on linnulaulust paks, on palju romantikat ja hulgi plaane. Sageli kistakse pooled seinad maha, et teha kohe-kohe kapitaalremont. Eks siis hakkabki tasapisi selguma, kas abikaasas on ka tegelikult remondimehe verd.

Kui mina 2001. aastal maale kolisin, järgnes romantikale šokk. Hakkasin ise ehitama duširuumi, sest minu toonaste arusaamade kohaselt ehitab õige maamees kõik ise. Pärast kahte aastat depressioonihoogudega vaheldunud ehitustöid mõistsin lõpuks, et ma võiks teha edaspidi siiski seda, mida ise kõige paremini oskan. Palkasin ehitaja.

Raha on vanade talude korrastamise juures säärane ekvivalent, mille tegelikku kulu ei suuda keegi läbi maalekolimise rõõmu­udu tegelikult aduda. Kui raha on vähevõitu, kestab hoone korrastamine oma kümmekond aastat ja seejärel tuleb minna jälle uuele ringile. Kogu taristu peab tavaliselt ise rajama, sulle ei kuulu üksnes majja sisenevad torud, vaid ka kogu muu maa-alune ja maapealne kupatus.

Alles nüüd, kui kogu see kadalipp on läbi tehtud, julgen end juba päriselt maakaks pidada. Kui keegi juba maal elav inimene hakkab teile maal elamist reklaamima, siis uurige kõigepealt, kuidas tal endal läheb. Maal elab vähe noori pereinimesi, sestap püüavad nad süüdimatu reklaamijutuga teisi omasuguseid maale juurde meelitada. Eks ole ju mitmel lollil alati kergem saatust kanda.

Maaelu on olemuselt väga teistsugune kui linnaelu, ma ei räägi siin sellest «maast», mida kujutavad ennast suuremate linnade küljevoltidesse tekkinud äärelinnad. Kui inimene tahab tegeleda veel ka väikepõllundusega, siis peab peres paratamatult tekkima (sageli ka patriarhaalse loomuga) tööjaotus, sest tööd on maal palju.

Ja veel ei tohi unustada logistikatonti, mis hakkab kahe lõuapoolega järama rahakotti, et lapsed saaks kooli- ja huviharidust ning vanemad linna tööle. Tarvitseb veel lisada, et kui te ei suuda lihtsate (päris)maainimestega normaalselt suhelda ja peate end nendest paremaks, siis teie koht ei ole maal.

Nõnda tean ka mina päris mitut kehvasti päädinud maaelu-lugu. Kogu see jõupingutus võib viia lõpuks teineteisest võõrandumise ja lahutuseni. Paremal juhul müüakse talu koos maha ja kolitakse linna tagasi.

Niisiis – kui te tahate hakata talu pidama, siis kõigepealt veenduge, kas te olete ise selleks valmis. Sama oluline on teada saada, kas valmis on ka teie abikaasa. Ja kui täit kindlust ei teki, siis pühenduge oma elu maise vara kallal pusserdamise asemel parem inimestele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles