Aastalõpp on ikka olnud aeg nii vahekokkuvõtete tegemiseks kui ka edasiste sihtide seadmiseks. Üritan siis minagi selles viimases kommentaaris kõigepealt paari sõnaga üldistada oma seniste arvamusavalduste põhisõnumit ja teha sellest ka paar praktilist järeldust.
Esiteks, kultuurist rääkides ei tohiks unustada, et see on midagi palju laiemat kui lihtsalt traditsiooniline kõrgkultuur, mis pealegi inimeste enamikku nii teravalt ei puudutagi. Ja see on normaalne. Kultuuri elujõulisus on suuresti kinni selles, kuivõrd ta suudab oma keskkonda olulistes küsimustes kõnetada.
Teiseks, kultuur ei ole majandustegevuse alaliik, mis võib turuloogika järgi areneda ilma ohtu sattumata. Sestap oleks rumal nõuda kultuurilt ainult majanduse teenindamist ja/või publiku meele lahutamist – sest siis võiks seisma jääda tema kompassinõel, mis tal põhimõtteliselt ka neid ülesandeid üldse võimaldab täita.
Kolmandaks, eriti Eesti perspektiivist vaadates on väga tähtis just elujõulise kultuurikeskkonna säilitamine, millel ülejäänud ühiselu suuresti põhineb. Eesti kultuur on jätkusuutlik siis ja ainult siis, kui eestlased ise tahavad seda edasi kanda. Ja see ei saa toimuda minevikku klammerdudes, vaid pidevalt uusi ja kaalukaid kultuurinähtusi juurde luues, mida inimesed ise endale vajalikuks peavad.
Ligipääs ja turg
Hetkel oleme aga seisus, kus Eestis elades on lihtsam ja odavam oma kultuurilisi vajadusi rahuldada muukeelse toodanguga. Tõlkeraamat on väga tihti poes ka ingliskeelsena füüsiliselt saadaval ja maksab kaks või isegi kolm korda vähem. Eesti filmi DVD on samuti välismaise filmi subtiitritega väljaandest tavaliselt umbes kaks korda kallim. Internetist on lihtsam kätte saada mujalt pärit toodangut. Ja mõistetav on ka raamatukogude komplekteerimise poliitika, mis juhib vähese ressursi nende tekstide hankimisele, mida püsilugejaskond tegelikult ka lugeda tahab.
Mõned kultuuriliigid on väljaspool suuremaid keskusi elavatele inimestele üldse väga halvasti kättesaadavad. Sugugi mitte kõik teatrid ei reisi aktiivselt ja ka mitte kõik vallad ei kuuluta oma kodulehtedel välja kontsertide ja etenduste ühiskülastusi (müts maha nende ees, kes seda teevad).
See tekitab olukorra, kus inimeste kultuurilised võimalused sõltuvad suuresti sellest, kus nad elavad ning kui palju teenivad, aga samas näib, et väiksema sissetulekuga peredes võib huvi aktiivsema kultuurielu vastu tihtipeale olla hoopiski keskmisest suurem. Kuni me käsitame kultuurinähtusi ainult kui asju, mida saab müüa, osta ja vahetada, ei jäägi palju muud üle kui käsi laiutada. Aga kui mõtleme neist kui Eesti riikliku olemise ühest põhikandjast ning peame õigust kultuurile sarnaseks õigusega haridusele või tervishoiule, siis hakkab ka kogu see problemaatika paistma veidi teise nurga alt.
Ja siit ka konkreetne ettepanek: meil võiks olla keskne, riiklikult toetatud veebikeskkond, kus kõigil inimestel oleks juurdepääs kogu kultuuriajakirjandusele täistekstidega ja kultuurkapitali toetatud eestikeelsetele e-raamatutele, kusjuures selle kasutamise hind võiks olla suhteliselt tagasihoidlik ning raamatukogudes võiks sellesse pääseda üldse tasuta. Kindlasti peaks ju olema võimalik korraldada see keskkond niisuguseks, et korraga saab inimene oma kontol hoida näiteks vaid viis kuni kümme teksti, neid võiks saada ka lihtsalt ja mitte väga kallilt päriseks osta, mõnede suurema müügiväärtusega asjade kättesaamine võiks ehk eeldada kallimat paketti. Ma ei arva, et sellise võimaluse tekkest kannataks Loomingu või Teater.Muusika.Kino paberväljaannete tellijate hulk või et e-kirjastamine saaks tagasilöögi. Pigem vastupidi.
Ja kuni see valmis saab, seni võiks vähemasti postkontorites väljaspool linnu olla müügil esinduslik valik eesti kirjandust ning ka kõik sihtasutuse Kultuurileht väljaanded.
Kultuurikeskkond
Aga kui me juba kultuurikeskkonna peale mõtleme, ka väljaspool suuremaid keskusi, siis võiks ju minna veelgi kaugemale. Eesti riigi tulevikku arvestades pole ohtlikumat tegevust kui väikeste maakoolide sulgemine ega rumalamat selgitust sellele kui nende majanduslik ebaefektiivsus. Kui väikeses kohas ei ole oma kooli, siis ei ole mõtet ka loota, et noored pered sealkandis elada tahaksid, kui tahes puhas õhk seal ka poleks. Sestap pole ka perspektiivitundega investoril mõtet lähedale mingit kõrgtehnoloogilist või korralikke käelisi oskusi nõudvat tootmist planeerida. Ja lõppkokkuvõttes osutuvad korraliku potentsiaaliga külad ja asulad kulukateks ja probleemseteks sotsiaalprojektideks. Mis on mitu korda ebaefektiivsem, kui ainult vähegi viitsida mõelda ühest valimisperioodist kaugemale.
Samas tean pideva rünnaku all olevate väikeste külakoolide seas ka mõnda sellist, mille õpilased saavutavad järjest häid tulemusi olümpiaadidel ja tõmbavad ligi isegi ümberkaudsete suuremate asulate lapsi, kuna on suutnud luua inimsõbraliku ja arendava keskkonna, teha oma väiksusest kvaliteeti parandava trumbi.
Et üks selline külakool ei peaks oma probleemidega üksi jääma, oleks ju juba ammu võinud hakata arendama üle-eestilist netikooli, see pole sugugi uus idee. Väikesed koolid võiksid spetsiifilist õpet vahendada üksteisele võrgukeskkonna kaudu, ühtlasi tekitada selle põhjal kerge võistlusmomendi ja miks mitte korraldada ka ühiseid ainesuvelaagreid või spordivõistlusi. Samuti võiksid need koolid olla kultuurilevi vahendajad, raamatukogud kogu külale, mitte ainult oma õpilastele, kohad koolitusteks või koguni pisikesed kinosaalid.
Aga siitki võiks veel edasi minna. Eestit teatakse ju laiemaltki kui idufirmade tõotatud maad. Võimalik, et ma eksin, kuid esmapilgul ei tunduks üldse teostamatu mõne alustava firma koostöö mõne väiksema asulaga, kuhu võidaks üles ehitada nii tegutsemiseks vajalikud hooned kui ka kodud töötajatele, mis omakorda aitaks ülal hoida kohalikku infrastruktuuri ja juurde luua töökohti. Ning oma asja tulevikule mõtlevale juhile peaks olema jõukohane korraldada ju ka võimalused käia linnas regulaarset seltsielu elamas, samuti teatris või PÖFFil või tipptähe kontserdil.
Elu rüvetamata looduses võiks haritud noortele ju ka mõned asjad üles kaaluda, eriti kui internet on kiire ja korralik. Pealegi, kogu Eestis on vahemaad läbitavusaja poolest juba praegu võrreldavad Tokyost, Yokohamast ja lähiprefektuuridest koosneva megapolise töölesõiduaegadega, ehkki seal on ühistransport korraldatud oluliselt paremini.
Ja päris lõpuks
Aga kultuurikeskkonna ja ringluse pärast on mõtet muretseda nimelt sellepärast, et meil on ikka päris palju seda, mis peaks laiemalt ringlema. Kunagi varem pole olnud nii palju ja sellisel tasemel eesti teatrit, sellise haardega eesti kunsti, rääkimatagi eesti kirjandusest. Mis kõik kokku tähendab, et praegu vähemalt ei ole meil kultuurilist väljasuremist tegelikult põhjust karta. Kui kogu olemasolevat potentsiaali poliitiliste vahenditega ikka korralikult toestatakse.