Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse magistrant Sander Maripuu kirjutab Postimehe arvamusportaalis valitsuse koalitsioonilepingus sisalduvast ideest lubada inimestel registreerida kaks ametlikku elukohta ning sellest tulenevalt jagada oma tulumaksu.
Reformierakonna ja IRLi 2011. aastal sõlmitud koalitsioonilepingu üheks viimastest punktidest on lubadus võimaldada «igal Eesti elanikul omandi, töökoha või perekondlike sidemete alusel määrata kuni kaks ametlikku elukohta ja sellest tulenevalt jagada nende vahel tulumaksu». Algselt 2012. aasta viimasesse kvartalisse planeeritud seadusemuudatusest ei ole seni aga kummaltki koalitsiooniparteilt sõnagi kuulda olnud. Ka ajakirjanduses on sellest vähe juttu, viimati kirjutas sellest Rivo Noorkõiv (PM 21.01.2013), kes ettepaneku maha laitis ning arvas, et omavalitsused võiksid pigem ise enda elanike tulumaksu suurust määrata. Kuigi Noorkõivu idee on arutelu väärt, saab see teostatavaks vaid pärast väga põhjalikke analüüse, arvutusi, uuringuid ning seadusemuudatusi. Samas oleks teise elukoha registreerimise võimalust seadustada kindlasti lihtsam. Tänaseks on aga Vabariigi Valitsuse tegevuskavas selle tegevuse juurde tehtud märge «tegevus peatatud». Pärast mõningaid minupoolseid järelpärimisi selgus, et eelanalüüside käigus ei suudetud välja pakkuda head viisi, kuidas reformi teha, ja kardeti määramatust tulude ümberjaotamisel ning kohalike omavalitsuste avalike teenuste pakkumise kohustusteg (milline omavalitsus peab pakkuma lasteaiakohta, milline maksab ranitsatoetust jne).
Siiski on ilmselt on raske eitada tänapäeva Eestis reaalsust, kus aina suurem osa elanikkonnast jagab oma elu suuremal või vähemal määral korraga mitme eri omavalitsusüksuse vahel. Näiteks inimesed, kes osa nädalast elavad ja töötavad väljaspool koduomavalitsust. Või inimesed, kellel on maakoht või suvila, kus veedetakse suved ja ka mitmed sügisesed ning kevadised nädalavahetused. Samuti võin omast kogemusest ütelda, et näiteks mujalt ülikoolilinna kolivad tudengid üldjuhul ametlikku elukoha registreeringut ei muuda (peamiselt tihedalt vahetuva elukoha ning varem ka ülikoolipoolsete sõidutoetuste tõttu), kuigi Tallinn meelitas tasuta ühistranspordiga vaeseid tudengeid enda manu ilmselt mitmeid.
Mõned päevad pärast koalitsioonilepingu sõlmimist avaldasid Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees Jüri Landberg ja Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast arvamust (E24.ee 25.03.2011), et kahe ametliku elukoha lubamine muudaks keeruliseks KOVide kohustuste jagamise ning teenuste osutamise – kes maksab sünnitoetust, kes annab lasteaiakohad, millises valimisringkonnas hääletama minna jne. Sisuliselt samade küsimuste tõttu võeti see küsimus ka valitsuse tegevusplaanist lõpuks maha. Need probleemid tekiksid aga ainult siis, kui kaks ametlikku elukohta oleksid tähtsuselt võrdsed. Nii ei pea ju aga olema.
Kahe võrdse ametliku elukoha asemel võiks olla esmane ja teisene elukoht. Esmane on see, kus inimene veedab põhilise osa oma elust (kuigi mitte tingimata ajaliselt) – kus on ta kodu, kus ta sünnitab ja kasvatab lapsi, paneb neid kooli ning lasteaeda ja käib valimas. Teisene elukoht on aga see, mille avalikke hüvesid ta tihti kasutatab, kus vahel oleks tarvis sõita kohalikus ühistranspordis või kus suviti ja nädalavahetustel oleks hea puhata, kus võiks olla siledad teed, looduskaunid matkarajad ja korda tehtud pargid. Loomulikult ei jaguneks isiku tulumaksu laekumine 50 protsenti : 50 protsenti, vaid pigem näiteks 75 protsenti : 25 protsenti, või 80 protsenti : 20 protsenti esmase kasuks. Siinjuures oleks tähtis märkida, et see suhe peaks olema kindlalt fikseeritud, mitte inimese enda otsustada. Seda juba eesmärgiga mitte süsteemi liiga keeruliseks ajada.
Esimene hea asi, mis sellise seadusemuudatusega kaasa tuleks, oleks rahvastikuregistris sisalduva teabe tegelikkusega suuremasse kooskõlla viimine. Rahvaloendusi koostatakse meil iga kümne aasta tagant, antud muudatus lubaks meil aga palju täpsemini näha inimese ja koha suhestumist. Samuti on riigil lihtsam vajadusel oma kodanikega kontakti saavutada ja vähem võimalust, et mõni tähtis kiri või teadaanne saadetakse aadressile, kus reaalselt elatakse vaid suvekuudel.
Samuti võidavad omavalitsused, eeldatavasti just perifeersed ning väiksemad, kus inimestel on suvekodud ja isatalud. Olen täiesti kindel, et pärast tasuta ühistranspordi tutvustamist Tallinna hingekirja lisandunud tuhandete inimeste seas on neid, kes oma sissekirjutuse just bussipileti pealt kokkuhoitava raha pärast tegid, kuid tegelikult mõnes muus omavalitsuses elavad japealinnas vaid näiteks tööl või koolis käivad. Teisese elukohana oma suvila, maakodu või sünnikodu registreerimine on ka võimalus toetada väikevaldasid, kust elanikkonna ja töökohtade väljavool on hetkel kõige suurem. Tean praegugi mitut inimest, kes täiesti teadlikult säilitavad sissekirjutust südamelähedasse väikevalda, sest on teada, et neile on iga euro oluline.
Praegu kehtiva süsteemi muutmine ei tooks vähemalt esialgsel hinnangul ka olulisi lisakulutusi. Nii Rahvastikuregistris, kus hoitakse kodanike andmeid, kui ka Rahandusministeeriumis, mis tulumaksueraldiste KOVidele maksmisega tegeleb, ei ole eelpoolkirjeldatud muudatuste elluviimiseks vaja peale tarkvaraliste lahenduste mõningase ühekordse timmimise suuremaid ümberkorraldusi sisse viia. Kuivõrd teisene sissekirjutus otseseid lisakohustusi (nagu toetuste maksmine või lasteaiakohtade pakkumine) omavalitsustele kaasa ei tooks, pole karta ka teenuste dubleerimist. Loomulikult võib omavalitsus pakkuda teatud teenuseid tulevikus ka teisese sissekirjutise omanikele, kuid see oleks kohalike juhtide enda otsustada.
Kindlasti ei ole see mõeldud alternatiivina haldusreformile. Ilmselt oleks teisese sissekirjutise mõju omavalitsuse tulubaasile väiksemate omavalitsuste puhul tuntavam, suuremate valdade puhul oleks tulumaksulaekumine hajutatum. Siiski oleks ideel jumet ka näiteks 60 omavalitsusüksuse puhul. Vähimal juhul on idee vähemalt arutelu väärt!