Sirje Pärismaa: meie tublide loodusteadmiste juured on Soomes

Sirje Pärismaa
, Õpetajate Leht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Scanpix / kollaaž Katri Karing

Sirje Pärismaa kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et Eesti laste loodusteaduste teadmised on kõigis kolmes PISA testis olnud Euroopas teisel kohal ning et edu taga on õpetajaile antud valikuvabadus õpetamisel.

Kui Tartu kunstigümnaasiumi loodusainete õpetaja Ulvi Kruus küsis mullu pärast PISA testi õpilastelt, kuidas neil läks, ei kuulnud ta oma üllatuseks mingit virinat. Laste meelest oli test kerge ning ülesanded huvitavad ja arusaadavad.

«Ehk on üks väike koerake maetud sinna, et õpetajad on ainetevaheliste seostega rohkem tegelnud ja samu, kattuvaid probleeme korduvalt ja eri ainetundides arutanud,» arutleb Kruus, otsides Eesti õpilaste jätkuva edu põhjuseid. Ta leiab, et loodusainete edu on tugevalt seotud ka funktsionaalse lugemisoskuse ja matemaatiliste võimetega ning loodusained lausa sunnivad arendama funktsionaalset lugemisoskust.

«Õppekavades on uurimisõpet ja graafikute analüüsi päris palju, oleme õpetanud lapsi seda tüüpi ülesandeid lahendama ja harjutame graafikute lugemise oskust,» kinnitab ka Audentese spordigümnaasiumi bioloogiaõpetaja Külli Relve. Et meil on ka enne olnud PISA testis head tulemused, oleks olnud ehmatus pigem see, kui oleksime nüüd tagaotsas olnud. Funktsionaalse lugemisoskusega ei saa aga siiski veel hoobelda, seda tuleb arendada.

Õuesõpe annab tausta

«PISA testides väga häid tulemusi saanud koolid osalevad aktiivselt ka keskkonnaprojektides,» lausub RMK Sagadi looduskooli rajaja ja õuesõppe agar propageerija Asta Tuusti.

Ta on töötanud selle nimel, et üle Eesti oleks õpilastel võimalik osaleda eri õppeaineid lõimivates keskkonnaharidusprogrammides. Nüüdseks on võrgustikus umbes 80 keskust, neist pooled RMK ja keskkonnaameti all. Keskustes viiakse läbi õppekava toetavaid aktiivõppeprogramme. Aktiivõpe on Tuusti sõnul vajalik selleks, et lapsed ei võtaks ainult valmisteadmisi vastu, vaid saaksid ise avastades ja uurides kogemusi ning õpiksid neid mõtestama ja järeldusi tegema.

Looduskeskuste programmid pole ainult loodusainetega seotud. Lõimi­tud õpe võimaldab igapäevaelu mõtestada ja õpetab saama aru eri vald­kondade seostest.

Meie loodusteaduste edu juured on Asta Tuusti hinnangul 1990. aastate keskpaigas.

«1996. aasta uus õppekava pani paika uued suunad meie hariduses, enne seda olime üsna sarnases seisus nagu naabrid Nõukogude Liidus,» meenutab Tuusti. «Muutus õppimiskäsitus, Soomes rakendatud põhimõtted jõudsid ka meile, õppekava loojad lähtusid uutest õpiteooriatest.»

Paljudele koolidele andis arengutõuke 1990. aastate keskel Sorose fondi toel toimunud suur koolitusprojekt «21. sajandi liidrid». Koolide meeskondade koolitusel lausa ahmiti uudseid teadmisi haridusest ja koolielust.

«See oli õnneasi, et rakendati eesrindlikku pedagoogilist mõtet ja et meie otsustajad läksid kaasa ja tegid õigeid valikuid,» ütleb Tuusti. «Järgmised etapid on olnud edasiarendus, suurt suunamuutust pole õppekava tasandil rohkem olnud.»

Võtmeisikud Aherid

Julgete ja arukate otsustajate langetaja oli 1990. aastate keskpaigas perekond Aher – Georg toonase riigi kooliameti peadirektorina ja Sirje loodusainete peaeksperdina.

«Kõige tähtsam oli Soome õpetajatega sidemete loomine, see muutis arusaamu, kuidas loodusaineid peab õpetama,» meenutab Sirje Aher. Meil oli õpikutes paljusõnaliselt kirjeldatud üksikuid detaile, soomlased aga õpetasid nii, et laps saaks aru, kuidas loodus toimib.

Soomlased soovitasid meil luua bioloogia- ja geograafiaõpetajate liidu, see töötab senini väga hästi. Liidu kaudu hakkas levima teist tüüpi koostöö – enam ei tuldud koosolekule kuulama kellegi tarka juttu, vaid õpetajad hakkasid korraldama üritusi ja vahetama kogemusi.

1990. aastate lõpus tõlgiti soome keelest ka bioloogiaõpik.

«Saime kõvasti nahutada, et mis õpik see on, kus pole palju teksti,» muigab Georg Aher. «Ikka mõned head aastad oldi päris kurjad. Meie aga käisime mööda Eestimaad ja jutustasime, et lapsed oskavad pilte väga hästi lugeda. Lapsed võtsidki õpiku ruttu omaks. See oli üks muutus, mis kaudselt avaldas mõju, et õpetamist hakati teistmoodi vaatama.»

Sirje Aheri sõnul hirmutas vanade üksikasjalike programmidega harjunud õpetajaid ka uue õppekavaga saabunud valikuvabadus. «Algul olid õpetajad ikka üsna nõutud, mida nad peaksid tegema. Aga praegu oleksid õpetajad väga vihased, kui valikuvabadus neilt ära võetaks. See ongi kõige suurem ja tulemusi andnud muutus – õpetajad saavad valida, kuidas jõuda tulemuseni,» rõhutab Sirje Aher.

Üks edutegur oli ka meeskonnatöö. Varem olid autoriteedid, kelles ei kaheldud. Uue õppekava tegemisel koostati esimest korda meeskonnad ja eksperdid arutasid, kuidas ja mida õpetada, et lapsed saaksid parima hariduse.

Sirje Aher toob eraldi välja keskkonna ja säästva arengu teema toomise õppekavva. Läbivad teemad annavad laste arendamiseks hea võimaluse, aga koolid ei osanud seda kohe kasutada. Tänu Hollandi projektile «Tuulik» õppis seitse pilootkooli õppekavva läbivate teemade integreerimist. Pärast ütlesid nad, et kogemus oli uudne ja kasulik. Nüüd on meeskonnatöö igapäevane.

Läti-Leedu jäid maha

Väga tähtis oli ka, et meie kooliameti inimesed said tollal hea kontakti Soome haridustegelastega. Toona noored ja ambitsioonikad tegelased kujundavad senini Soome hariduselu ja mõnigi neist on saanud Soome eduloo jutustajaks üle maailma. «Otsekontaktid olid väga olulised, maailm läks lahti ja meie julgesime rääkida, et vaatame Soome haridust,» lausub Georg Aher. «Paljud võõristasid seda, Soome tundus liiga tavaline, taheti vaadata Ameerika poole, et saaks reisida kaugele kogemusi omandama. Aga meie ajasime oma joru ja püüdsime Soome haridust tuttavamaks teha. See oli õige samm. Nad tahtsid meid toetada.»

Lätlased-leedukad pusisid omaette, püüdsid oma süsteemi välja töötada. Leedu praegune õppekava meenutab nõukaaegseid programme. Nad käivad nüüd meil ja Soomes vaatamas, aga ei suuda murrangut teha ega loobuda ülalt alla juhtimisest.

Vene koolide mõningane mahajäämus eestikeelsetest tuleb Aherite sõnul aga sellest, et nad ei julgenud kohe võtta vastutust otsustada ise. «Mentaliteedi muutus on tulnud aeglasemalt, aga vahe sisulises töös on juba väiksem kui PISA tulemuste järgi, ühtlustumine tuleb järgmiseks ­PISAks,» ennustavad Sirje ja Georg Aher, kes praegu korraldavad loodushariduse koolitust MTÜ Hared kaudu.

Möödunud aastal oli neil retk ühe Eesti kooliga Soome ja kohtuti ka parlamendi hariduskomisjoni esinaisega. Küsimusele, miks on Soome haridus edu saavutanud, vastas too, et edu võti on vabadus ise otsustada õpetaja, kooli ja koolijuhi tasandil.

Sirje Aher ei usu ajakirjanduses vilksatanud väidet, justkui oleksid soomlased alla käinud. «Nad on sama head, aga oma hariduse põhimõtteid lahkelt kõigile küsijaile jaganud ja teised on järele jõudnud.»

Kuhu edasi?

«Meie loodusainete õpetajad ei tohiks loorberitele puhkama jääma,» lausub Külli Relve. «Meie tee peaks olema sama mis Põhjamaades – rohkem loodust ja vähem teadust. Arendame ikka uurimisõpet. Ei usu, et õppima peab arvutimudelitega. Ikka ehedat loodust! PISA test looduse tundmist ei kontrolli, seal on rohkem graafikud. Aga selge on see, et mingi taust peab olema, et neid ülesandeid lahendada.»

«Tuleviku suhtes ei julge veel midagi öelda,» kostab Ulvi Kruus. «Mulle tundub, et tundides jääb aega väheks lahendada analüüsi-sünteesi ülesandeid, milletaolised on aga PISA testis alati olulisel kohal.»

Georg Aheri sõnul oleks kõige halvem, kui hariduses hakataks kõike tsentraliseerima ja õpetajal kaoks valikuvabadus ise otsustada, kuidas tulemusteni jõuda, missuguseid õppematerjale kasutada või võtta hoopis e-materjalid.

«Peab jääma loomingulise töö võimalus,» rõhutab Aher. «Ei saa sättida ka koole ühele pulgale, näiteks inglise kolledžis pole kuigivõrd võimalik õues õppida, aga maakoolis on oma puud ja linnukesed olemas.»

Aher möönab, et tunnetab nõrku signaale, et haridust tahetakse taas tsentraliseerida. Näiteks oli õpetajail varem vabadus otsustada, kuidas koolitusraha kasutada. Nüüd kipub see kaduma.

Vaja on ka riigi tasandil riigieksamite süsteemset analüüsi ja selle alusel õppekirjanduse korrigeerimist, kuid seda pole sügavamalt tehtud, kuigi analüüsimaterjal on olemas 1996. aastast. Seetõttu ei täida ka eksamid ühte oma rolli ja me ei saa materjali õppekavade korrigeerimiseks.

«Kuigi PISA test läks hästi, oleme Eestis ikka rahulolematud,» ütleb Asta Tuusti. «See on üks põhjusi, miks meil hästi läheb. Samas tekib küsimus, miks oleme õnnetud, kuigi eesmärgid on täidetud.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles