Jüri Maloverjan: Kahtlasevõitu «Euromaidan»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Vendik
Jüri Vendik Foto: Erakogu

Kolumnist Jüri Maloverjan kirjutab, et on täiesti normaalne, kui opositsioon kasutab võimu sigadusi oma eesmärkide saavutamiseks, kuid välis­vaat­le­jatel on tähtis aru saada, millised need eesmärgid õieti on.

Euromaidani» kohal Kiievis lehvivad endiselt euroliidu lipud, kuid opositsionääride sõnadest ja tegudest on selgelt näha, et võitlus «eurointegratsiooni» eest on asendunud lihtlabase võitlusega võimu pärast.

Kas teate, mis on «Euromaidani» peamine «haslo» ehk loosung, lööklause? Võiks arvata, et midagi «Ukrajina – tse Jevropa» vaimus, eks? Ka selliseid on küll, ohtralt. Kuid kõige tihedamini kõlab viimase kahe nädala jooksul Maidanil ja selle ümbruses, kus tiirlevad tuhanded Maidani asunikud, hüüe «Slava Ukrajini – herojam slava!» («Au Ukrainale – au kangelastele»).

See on ilmasõjaaegse Ukraina Ülestõusuarmee tervitushüüe, mida nüüd kasutavad Lääne-Ukraina rahvuslased. Sellega alustavad või lõpetavad oma kõnesid vast kaks kolmandikku Maidani laval esinejaist.

Populaarsuselt vist teine «haslo» on «Bandu – het!» («Jõuk maha!») ning selle derivaadid.

Eurosümboolika ning Ukraina lippudele kirjutatud sõnad Euroopast ja Ukrainast kui selle osast jäävad selle helipildi tummaks tunnistaks. Ei tule viimastest päevadest meelde ühtegi opositsiooni liidri kõnet, kus oleks esiplaanile toodud nurjunud Ukraina-ELi assotsiatsioonileppe küsimus – mis, tuletan meelde, oli opositsiooni ülestõusu peamine ajend.

Välisjõud, ennekõike Venemaa, siis EL, aga ka USA, üritavad küll Ukraina olukorda mõjutada, ja Ukraina poliitikud kasutavad oma retoorikas meeleldi seda «Euroopa – Aasia» dihhotoomiat, kuid nad kasutavad seda oma huvides.

Ei taha muidugi väita, et näiteks poksi superstaar, erakonna UDAR (lühend, aga ka sõna «löök») liider Vitali Klitško, need kümned tuhanded kiievlased, kes päeviti Maidanil käivad, ja tuhanded teistest linnadest meelt avaldama tulnud inimesed ei ole euroopameelsed. Või ütleks pigem nii: nad kindlasti arvavad parasjagu, et nad on euroopameelsed.

Võim president Viktor Janukovõtšiga eesotsas on tõepoolest korrumpeerunud ja küüniline ning võitlus selle vastu on igati õigustatud.

Ja üleüldse, see on muidugi täiesti normaalne, kui opositsioon kasutab võimu äpardusi või sigadusi oma eesmärkide saavutamiseks.

Ainult et välisvaatlejatel on tähtis aru saada, millised need eesmärgid õieti on: kas näiteks eurointegratsioon või esmajärjekorras miski muu, ja siis, muuseas, võibolla ka eurointegratsioon.

Miks praegu ka EL (ja USA) Ukraina järjekordsesse revolutsiooni suhteliselt tagasihoidlikult suhtuvad, aitab ehk mõista 2004. aasta oranži revolutsiooni ja praeguste sündmuste lühivõrdlus.

Ka «oranžil» Maidanil olid (maru)rahvuslased ohtralt esindatud. Kuid revolutsiooni juhtfiguurideks olid sellised tegelased nagu armeenia verd Julia Tõmošenko ja ukraina keelt alles «üsna hästi» kõnelev presidendikandidaat Viktor Juštšenko. See lubas loota, et need liidrid ei lase vohada puhtal ksenofoobial. Ei lasknudki, iseasi, et osutusid muidu saamatuteks populistideks.

Praegune «Euromaidan» aga on selgelt natsionalistlik. Oleg Tjahnõboki juhitud Svoboda (Vabadus) lääneukrainlaste erakond on vaid üks kolmest mässu korraldanud opositsioonierakonnast, kuid selle aktivistid on Maidani peamine löögijõud – silma järgi on nad vähemalt suhtelises enamuses ja kindlasti kõige aktiivsemad.

Asi on osaliselt selles, et kümned tuhanded (kahel möödunud pühapäeval võibolla sajad tuhanded) kiievlased tulevad miitingutele ja siis lähevad mõistagi koju ega jää telkidesse ööbima. Maidanile aga jäävad Lvivist, Ternopolist, Ivano-Frankivkist tulnud noorukid punamustade Ukraina Ülestõusuarmee lippude all skandeerima «Ukrajina ponad use» («Ukraina üle kõige») ja «Hto ne skatše – toi moskal» («Kes ei hüppa, see on tibla»).

Tjahnõbok ise üritab küll olla lugupeetud euroopalik poliitik, kuid mõned teised Maidani lavalt esinevad oraatorid ei häbene ka midagi mitte vaid vene-, aga ka juudivastast lausumast.

Vaevalt et vene keelt kõnelevatele idaukrainlastele ja saatigi Lõuna-Ukrainas elavatele etnilistele venelastele see nii väga istub.

Teine tähtis seik on protesti juriidiline põhjus.

«Oranžil» Maidanil oli see raudne: presidendi valimiskampaania käigu ilmselge moonutamine ning valimistulemuste falsifitseerimine võimude poolt. Maidani survel leitud lahendus – kolmas voor – oli juriidiliselt mõneti küsitav, kuid lõppkokkuvõttes, kõigi jõudude ja isiklike huvide resultantjõuna olid kogu oranži revolutsiooni peamiseks eesmärgiks ausad valimised.

Mis aga juhtus nüüd? Vormi poolest seaduslikult valitud võim otsustas ELiga assotsiatsioonileppele esialgu mitte alla kirjutada. Opositsioon ja euroopalikult meelestatud osa ühiskonnast tulid tänavale protestima, milleks neil oli täielik õigus.

President ja peaminister ütlesid, et kõigest lükkasid leppe allakirjutamist edasi Venemaa jõhkra šantaaži tõttu, et Ukraina vajab ELilt täiendavaid garantiisid ja raha, muidu aga on nad «Euromaidaniga» täiesti ühel poolel.

Opositsioon vastas aga, et ei usu seda juttu, ja hakkas valitsuse ja presidendi tagasiastumist nõudma. Siis oli 30. novembril üsna arusaamatu, idiootlik ja ka ebaseaduslik «Euromaidani» jõhker laialiajamine, ja sellest peale opositsioon ei räägigi muust kui praeguse võimu kukutamisest.

Valitsusele umbusalduse avaldamine kukkus aga ülemraadas ettearvatavalt läbi ning mingeid seaduslikke aluseid selle väljavahetamiseks enam ei ole, kui muidugi Viktor Janukovõtš ei otsusta äkki ise koos oma valitsusega erru minna. Aga ta ei tee seda, eriti sellise opositsiooni juures, kes ei luba talle midagi muud kui vangiminekut.

Seejuures Ukraina ei ole (veel) jõudnud Valgevene või Venemaa seisuni, kus võimu saab välja vahetada vaid jõuga või pärast ülemvalitseja surma.

Paljud euroopameelsed ukrainlased, aga ilmselt ka EL, panustavad Vitali Klitškole, kes on igati sümpaatne uustulnuk Ukraina poliitikas, ja vägagi populaarne seejuures. Ta pani ennast täiega selle «Euromaidaniga» ühte patta, üteldes, et «meie asjal saab olla vaid üks lõpp – selle võimu lõpp», kuid oleks mitmest küljest kasulikum ja arukam, kui ta võidaks mitte praegu teiste revolutsioonilise Maidani liidritega kõrvuti, vaid 2015. aastal, korralistel presidendivalimistel, kogu opositsiooni ühiskandidaadina.

Ja see punamustade lippudega radikaalseim osa praegusest Maidanist kuulab Klitškod vaid pingutatud viisakusega. Ta juba oskab ukraina keelt üsna hästi, kuid mitte perfektselt, selles on vist asi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles