Haridusminister Tõnis Lukas leidis Tartus ülikoolide juhtimise rahvusvahelisel seminaril peetud kõnes, et Eesti ülikoolid ei ole piisavalt ühiskonnaga seotud, sageli elatakse illusioonides ja raisatakse ressursse üksteise dubleerimisele.
Tõnis Lukas: Eesti ülikoolid olgu rohkem ühiskonnaga seotud
14. mai 2010, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
21. sajandi alguses on jõutud arusaamale, et teadmistel põhinevate ühiskondade arengumootoriks on ülikoolid. Kas eraldi või mitmekülgsete kompetentsikeskuste osalistena.
Seda tõsiasja on tunnistanud enamik Euroopa riikidest nii oma strateegilistes dokumentides kui ka igapäevastes otsustes. Ülikoolide rolli kaalukamaks muutumine on tekitanud ka küsimuse, kas Euroopa ülikoolid ei ole uute nõudmiste valguses rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks veidi liiga enesekesksed ja suletud.
Sellise küsimuse võib esitada valehäbita, sest ülikoolid kui fenomen on kogu oma eksisteerimise aja muutunud ja riigiti ning piirkonniti on kujunenud ka ülikoolide juhtimine erineva loogikaga mudelite alusel.
Arvestades siin juba algset 12. sajandi eripära Bologna ja Pariisi vastavalt üliõpilaste või magistri (õpetaja) keskse ülikooliarengumudeli vahel. Vastuseid on otsitud ka kõrghariduse universaalseks haridustasemeks muutumise käigus 20. sajandi viimastel kümnenditel.
Nii mõnigi riik on juba uued lähenemised ülikoolide vabaduste suurendamise või tegevuspõhimõtete muutmisega ka teoks teinud. Olgu siis autonoomia suurendamise, kõrgkoolide ühendamise või juhtimisskeemide muutmisega. Reeglina on autonoomia suurendamise ja ülikoolide vastutuse määramise arutelud käinud käsikäes. Mõistagi on vastavate arutelude algatamisel olnud erinevate riikide ülikoolides seniseks kujunenud lähtepunktid erinevad.
Eesti on suhteliselt väike riik ja rahvas ning peale rahvusvahelises konkurentsis püsimise peaksime lisaks üldise võimekuse tagamisele suutma ülikoolidele jagada ka rollid, mida nad tingimata täitma peavad.
Näiteks Tartu Ülikooli rolli rõhutamine rahvusülikoolina ja selle ülesande täitmiseks vajalike vahendite ja kohustuste senisest täpsem kindlaksmääramine. Iseenesest on ka ülikoolide põhiülesannete täpsem määratlemine, strateegiliste valikute tegemine ning valitud teel püsimine kindlasti üks osa ülikoolide juhtimise laiemast taustast, milles saab ja oskab kaasa rääkida ka laiem osa ülikoolist.
Kohati peabki algatus ülikooli profiili kujunemiseks tulema väljastpoolt. See annab ka ülikooli eksisteerimiseks garantii, mida ülikool ootab. Muidugi peab ülikool võimalikud uuendused ise laialt läbi arutama ja omaks võtma. Muidu pole neid mõtet ega võimalik tehagi.
Eesti on nii mõneski aspektis käinud teistest Euroopa riikidest mitu sammu ees – kui vaadata kasvõi meie 1995. aasta seadustega ülikoolidele antud institutsionaalse autonoomia ulatust või Euroopa Ühtse Kõrgharidusruumi uuenduskokkulepete kiiret ja laiaulatuslikku rakendamist.
Samas peame aeg-ajalt analüüsima, kuhu on jõudnud oma arengus muu maailm ja mis on meie soovitud eesmärgid ümbritsevat keskkonda arvestades. Praegu on meie ülikoolide juhtimismudel segu kaugetest traditsioonidest ja uuendusmeelsusest. Selline kombineeritud masinavärk nõuab ka erilist hooldamist.
Me ei kahtle eriti selles, et laiaulatuslik autonoomia on andnud Eesti avalikele ülikoolidele võimaluse otsustada sobivaimail viisil oma igapäevaelu puudutavaid küsimusi.
Samas on kõik vajakajäämised enamasti väliskeskkonna süüks pandud, olgu siis vähene rahastamine või ebaõiglane ressursside jagamine. Nii võib küsida, kas saaks veel paremini (või kui kellelegi paremini sobib, siis efektiivsemalt) ja ühiskonna pikaajalisi huve silmas pidades ülikoolide tegevust korraldada.
Samuti võib küsida, kas on otstarbekas arendada kõiki praegusi avalik-õiguslikke ülikoole edasi täpselt ühesuguse mudeli alusel. Arvesse saab tulla siin ühiskonna rikkuse tase, üliõpilaste arv ja ka ühiskonna vajadus erinevate valdkondade teadus- ja õppetegevuse mahtude järele. Ka ülesanded saab seadusega erinevalt püstitada.
Aeg-ajalt on tõusnud küsimused, kas Eesti ülikoolid suudavad vastata ühiskonna ootustele ning miks peavad paljud andekad noored vajalikuks oma õpinguid pigem välismaal jätkata. Olgu - akadeemiline ränne kuulubki praegusesse aega, aga ehk tuleks ülikoolidel astuda samme ka välistudengitele atraktiivsemaks muutumisel. Muidugi Eesti oma andekamatele noortele esimeseks valikuks olemise kõrval.
On antud märku, et meie ülikoolid on liiga suletud ning tegelevad parema meelega ainult oma asja ajamisega, arvestamata kohati piiratud ressursse ja tegemata mõistikku tööjaotust. Ehk peaksime kaaluma ka juhtimismudeleid, kus ülikoolivälistel liikmetel oleks suurem sõnaõigus nii strateegiliste eesmärkide seadmise ja nende täitmise jälgimisel kui ka muudes tegevustes, kus pilk väljastpoolt eelkõige ülikoolidele enestele abiks oleks?
Ei ole ju mõtet elada illusioonides, et õnnestub kõik Eestis liikvel olevad üliõpilased just endale kindlustada. Mõtteliselt arvestavad kõik ülikoolid eraldi võttes üldsummana tunduvalt suurema hulga üliõpilastega, kui meil saada on. Kuidas on võimalik, et erinevates taotlusvoorudes esitatud projektide järgi arvestades ei lange üheski ülikoolis ühelgi erialal üliõpilaste ega õppejõudude arv, kuigi teame, et 2015. aastaks langeb kuni 30-aastaste üliõpilaste arv vähemalt 10 000 võrra?!
Kasulikum oleks pilt kogu ühiskonnas ikkagi kokku panna. Kui kõrgharidusstrateegia näeb ette õppekavade üldarvu vähendamist, et vältida niigi vähese inimjõu ja väheste rahaliste vahendite killunemist, ei ole sellist vähendamist toimunud, kuigi õppeasutusi on vähemaks jäänud. Oleme seisus, kus õppekavu dubleeritakse isegi ühe ülikooli piires. Vahel registreeritakse ühe ülikooli ressursside pinnal toimuv tegevus teise ülikooli arvele. Peaksime olema valmis võimalikke muudatusi arutama.
Paljud Euroopa riigid, sealhulgas meie lähinaabrid Soome ja Leedu, on hiljuti vastavaid muudatusi teinud. Peale ülikoolide autonoomia suurendamise on peetud vajalikuks ka sideme tugevdamist ühiskonnaga. Selleks on kasutatud juhtimismudelite kaasajastamist läbi ülikoolivälistele liikmetele suurema otsustusõiguse andmise ülikoolide kõrgeimates otsustuskogudes ning ka rektori rolli olulisemaks muutmist.
Mõnes riigis nagu Rootsi või Taani on selliseid mehhanisme rakendatud juba varem. Kindlasti ei saa automaatselt rakendada mujal väljapakutud mudeleid. Ja eraldi tuleb seejuures hoida kui silmatera üliõpilaste, õppejõudude-teadlaste ja kogu ülikooli keskkonna akadeemilist vabadust. Akadeemilist kogukonda nende väärtusloomes ebakindlaks muuta ei tohi!
Ka Eestis on ülikoolide juhtimismudelite alast debatti peetud pikemat aega, Tartu Ülikooli seaduse muutmiseks alustas vastav töörühm tegevust 2004 aastal. 2006. aastal esitati üks vastav eelnõu ülikooli poolt ka Haridus- ja Teaduministeeriumile, kuid selle menetlemine jäi erinevatel põhjustel seisma. Tartu Ülikooli seadusega kaasnevad diskussioonid said hoo taas sisse sel aastal.
HTM-il oli juba pikemat aega kavas ka rahvusvahelise ekspertiisi kaasamine sisemaistesse aruteludesse ning kindlasti annab võrdlus teiste riikidega mõtteainena sisulise panuse ka Eesti ülikoolide arendamisse.