Kui kunagi kauges tulevikus, nii sajandi pärast, hakkab keegi teadusemees uurima Eesti üleminekut õitsvalt sotsialismilt mädanevasse kapitalismis, tasuks tal uurida Arvo Kulli raamatuid. Ei ole neis (rahva)ilukirjanduslikes tekstides kinnitatud fakte, mida saaks doktoritöös tsiteerida, küll aga küllaga toonast õhustikku ja inimhinge peegeldusi.
Lahkuv kultuuriminister Rein Lang (huvitav, kas ta on tulevases entsüklopeedias kirjas kui geenius või ääremärkus?) liigitaks Kulli raamatud vääramatult Cartlandi-laadsete sekka. Sest rahvale need, kui tugineda müüginumbritele, meeldivad. Mis tähendab automaatselt mitte kõrgkultuuri vaid madalat meelelahutust. Ja siinkohal on liigitus õige. Päevaga saab raamat otsa, kusjuures lugemine on sujuv, ei mingit pingutust ega teksti teistkordset ja süvendatud uurimist, et mida paganat ta sellega öelda tahtis.
Kunstis liigitataks «Reporter» või Kulli eelmised teosed «Haigla», «Kaubamaja» ja «Vabrik» ilmselt naivismi valdkonda, kuid need kindlasti ei ole seda või kui, siis osaliselt. Küll aga kõlbaks ehk tõesti paremini termin rahvakunst. Või kapitalistlik realism. Või siis kokkuvõttes rahvakapitalistlik naiiv-realism. Voh!
Ent liigita, kuidas tahad, Kulli raamatud on lahedad lugeda, kui sa ei taha oma pead koormata Fjodor Dostojevski tuumollusega. Kusjuures inimtüüpe toob Kull esile sama eredalt, kuid palju otsesemalt, peenutsemata ja filosoofilisi ilulauseid loomata. Või õigemini: ta loob neid, aga rahvalikul tasapinnal a la: kolklus pole kohanimi vaid mõtteviis.
Nagu Kulli teostes ikka, käib jutt Eesti Vabariigi (mitte Wabariigi) sünnivaludest väikelinnas. Seekord jooksevad kõrvuti kolm liini, mida ühendab maarahva arusaama järgi litsakas, progressiivse maailma mõistes vaba mõtemise ja käitumisega ajakirjanik Rita.
Üks liin annab hinnangu omaaegsetele jäägritele, kes pärast teovõimetu valitsuse korraldatud Pullapää kriisi jäid padu alla vihmavarjuta ega suutnud tärkava kapitalismi tingimustega kohaneda. Nende elu oli võitlus ja võitlus elu. Neid polnud kellelegi vaja, mistap ühiskonnast eraldatus ning seniste mõttemallide kangelaslik järgimine põhjustad valu ja vaeva kõigile, viies nii mõnelgi juhul eksistentsi traagilise lõpuni.
Teine liin kirjeldab väikeettevõtja halastamatut lahingut ellujäämise nimel ning tasapisi tärkavat mõistmist, et lahing ei käi suure raha ja eneseteostuse, vaid eelkõige väikese inimese – töövõtja – nimel.
Kolmas liin liigub ajakirjandusmaastikul, kus tekib vastasseis valge ja kollase, vana ehk parteilise ning uue ehk loova, inimkauge ja inimlähedase, eetilise ja ebaeetilise ajakirjanduse vahel.
Kõrvalliinid viivad üheksakümendate olulisemate sündmuste ja teemadeni: raamatutegelaste elu mürgitab parvlaeva Estonia hukk, neil tuleb ujuda kohtusüsteemi uutmise sogases vees, tõrjuda sulikapitalistide rünnakuid ning elada üle politse ülesehitamisega tekkinud hädad.
Kui keegi leiab, et naivism on kräpp ning Henri Rosseau ja Paul Kondase koht pole muuseumis, vaid prügimäel, siis on see tema õigus. Rahvakapitalistlikul naiiv-realismil pole seevast häda kedagi ning Kull kõlbab lugemislauale küll. Kas ka raamatukokku, otsustagu Langi järglane.