Praegu veel tunduvad Ukraina assotsiatsioonilepingu ja Ukraina – Euroopa Liidu suhete saatuses kõik variandid võimalikud olevat, alates lepingu allkirjastamisest Vilniuses kuni pikema külmaperioodi saabumiseni ELi-Ukraina vahel. Igatahes on selge, et Ukrainale on vaja plaani B, kuigi praegu on kogu see roog söömiseks liiga palav.
Nagu võib välja lugeda senistest avaldustest, on ELi pakkumine leping allkirjastada endiselt laual. EL ei saakski Ukrainale selga keerata, kasvõi juba ligikaudu 45 protsendi Ukraina elanikkonna pärast, kes toetavad selle allkirjastamist. Venemaa pakutud tolliliiduga liitumist toetab viimastele uuringutele tuginedes ligikaudu 15 protsenti.
Võtmeks on siin kahtlemata Ukraina sisepoliitiline areng. Ukraina valitsus on öelnud, et nende otsus assotsiatsioonilepingu sõlmimine praegu peatada on pigem taktikalist laadi, viidates majandusteguritele, ning avaldanud arvamust, et lepingu võiks allkirjastada 2014. aastal. Arvata aga võib, et Maidani väljakul protesteerivad inimesed ei rahuldu selle vastusega. Ukraina ümber toimuv peegeldub kahtlemata ka Vilniuses: saab näha, kes seal ametlikult Ukrainat esindab. Tippkohtumise üritustel peaksid kohal olema opositsiooni parteide liidrid Vitali Klitško ja Arseni Jatsenjuk.
ELi edasist idapartnerluspoliitikat silmas pidades on ülioluline keskendada praegu tähelepanu Gruusiale ja Moldovale. Kui keegi neist suudaks teistel heas mõttes eest ära joosta, oleks see väga kasulik idapartnerlusele tervikuna. Ukraina assotsiatsioonilepingu äralangemist on tihti tõlgendatud Vilniuse tippkohtumise läbikukkumisena. Nii see kindlasti ei ole, kui parafeeritud saavad Gruusia ja Moldova assotsiatsioonilepingud koos vabakaubanduslepingutega (DCFTA). Pärast parafeerimist on tähtis, et EL teeks kõik endast sõltuva, et tagada Gruusia ja Moldova assotsiatsioonilepingute kiire allkirjastamine ning jõustumine. Pole põhjust kahelda, et jätkub Venemaa tugev surve ka nendele riikidele – meenutagem blokaadi Moldova veinidele tänavu suvel.
Sõltumata Ukraina otsuse tegelikest tagamaadest osutas see veel kord tõsiasjale, et lepingute täitmise majanduslikud aspektid on kriitilise tähtsusega. Mitu analüütikut on märkinud, et DCFTAde rakendamise käigus peavad partnerriigid võtma üle väga suures ulatuses ELi acqui’st, sealjuures pole aga neile selleks eraldatud vahendeid, nagu on kandidaatriikidel.
Lepingute vilju saab aga maitsta alles pikemas perspektiivis. Esialgu toob lepingute täitmine kaasa kulu. Seetõttu tuleb jätkata aktiivset selgitustööd ning siin peab ka EL õla alla panema.
Kahtlemata tuleb ELil viimasel ajal idapartnerluspoliitika ümber toimuva valguses põhjalikult analüüsida kogu selle initsiatiivi efektiivsust tervikuna. Kuidas motiveerida partnerriike end reformima, kui puudub senini ELi peamine reformide edukust taganud präänik – liitumisperspektiiv? Ehk kui Eestile kinnitati 1990ndatel meie euroatlandilises integratsioonis järjepanu, et the door remains open, siis partnerriikide jaoks praegu seda ust polegi. Ilmseks on saanud, et majanduskriisi ning ka paralleelse ja jõuvõtetest lähtuva integratsioonisurve tingimusis ei ole ELi atraktiivsus enam enesestmõistetav. Seega peab EL idapartnerlusregioonis edukas olemiseks suutma oma pakkumises kokku leppida teatud tulemuspõhise liitumisperspektiivi.
Tõsiasi aga on, et ELi otsused sünnivad 28 liikmesriigi konsensuse alusel ning liikmesusperspektiivi andmisel ei ole seda lihtne saavutada. Vähim, mida EL nendes oludes saab teha, on maksimaalselt kasutada ära idapartnerluspoliitika pakutavaid võimalusi võimalikult tiheda ja mitmekihilise koostöö tegemiseks partnerriikidega. Assotsiatsioonilepingud annavad selleks parima võimaluse.