Kuhu küll maailm välja jõudnud on?! Loed sujuvalt ja mõnuga raamatut palgamõrvaritest ning elad sisimas saagale kaasa. Aga nii ongi. Tsirkust ja leiba. Ehk siis vaimutsirkust ja leiba energiaks emotsioonidele.
Nende raiskade tapmine on teraapia
27. november 2013, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA riikliku palgamõrvari Mitch Rappi esimene tulemine raamatus «Ameerika agent» oli sedavõrd sümpaatne, et pani järge ootama. Järg ei erine eelkäijast.
Niisiis Rapp. Töös geniaalne, elus haritud, vaimus vägev – erilisi süümepiinud ei tunne, kuid mängib ausalt, reeglite järgi. Kõrvaldab vaid neid, keda kõrvaldada vaja. Inimkkonna vaenlasi, looduse eksitusi. Kuldne noormees seega.
Raamatu alguses tehakse Rapile psühhoanalüüs, mis jõuab järeldusele: «Rapp on lineaarne tüüp, mis tähendab, et ta ei lase teisejärgulistel teemadel südametunnistust sogada. Need mehed... need, kes sihikul on... nad on kõik oma vabal tahtel otsustanud süütute tsiviilisikute tapmises osaleda. Rappi arvates – ta on seda väga selgesti väljandanud – on neid mehi vaja karistada.»
Rapp – tema kallim hukkus terroristide korraldatud Lockerbie lennukatastroofis – ise arvab oma tööst, et: «Nende raiskade tapmine on kõige terapeutilisem asi, mida ta senises elus üldse teinud on. Tõhusam kui kümme aastat psühhoteraapiat.»
Ses raamatus väisab ta Pariisi, et korraldada ära üks lihtne asi, järjekordne kaak teise ilma saata. Paraku on keegi seadnud talle lõksu. Tema tööandjad ei tea, mida kogu loost arvata ning saadavad juhtumit lahendama teise noore palgamõrvari, tüübi kelle Rapp omal ajal karmilt paika pani. Ehk: ei mingit sõprust. Läheb mees-mehe võitluseks hea versus halb.
Ootaks Rappi-sarja järgmist raamatut.