Ukraina «ei» assotsiatsioonilepingule Euroopa Liiduga annab kasuliku õppetunni nii Euroopa kui Kremli poliitikutele ning sunnib Ukraina eliiti uuesti järele mõtlema, kas kaval manööverdamine ikka asendab strateegilisi valikuid, kirjutab Postimehe Moskva-kolumnist Jüri Maloverjan.
Ukraina otsus assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga mitte alla kirjutada on väga kasulik kõigile selle loo osapooltele. Selle tulemusena näevad loodetavasti nii europoliitikud, Kiiev kui võib-olla ka Moskva oma idiootsust.
Kiievi otsus, kui rumal või ebaaus see ka välja ei näeks, annab paljudele «Ukraina suunal» tegutsenud poliitikutele võimaluse lõpuks mõista, et Ukraina – 45-miljonilise elanikkonnaga riik, suuruselt 39. majandus maailmas – ei ole rahvusvahelise poliitika objekt, vaid ikkagi subjekt.
Ennekõike suhtuvad niimoodi Ukrainasse muidugi Moskva poliitikud ja ühisarvamuse kujundajad. Praegu on nende tunded Ukraina suhtes silmanähtavalt rahulikumaks muutunud, kuid veel mõne aasta eest tekkis mõnikord tunne, et kogu Venemaa ladvik – eranditult kõik – on suured Zbigniew Brzezinski austajad, kuigi avalikult nad mõistagi põlastavad teda kui «russofoobi». Paistis, et nad kõik arvavad samuti, et ilma Ukrainata ei saa olla Suurt Venemaad ja et Ukrainaga tuleb iga hinna eest ühel või teisel moel taas ühineda.
Seejuures Kiiev ise olevat selles malemängus kui mitte ettur, siis kõige rohkem mingi oda, mängijad aga asuvad hoopis teistes pealinnades.
Sellist suhtumist oli aimata ka EL poliitikute poolt nii oranži revolutsiooni ajal kui ka praegu. Nii mõnedki tähtsad tegelased Brüsselis, Varssavis ja teistes ELi pealinnades arvavad, et Ukraina tuleb võimalusel enda poole üle tõmmata mitte Ukraina enda pärast, vaid selleks, et ta, jumal hoidku, itta ära ei triiviks.
Ukraina valitsus ütles ära mõlemale – kas ajutiselt või jäädavalt, see pole veel selge. Peaminister Nikolai Azarov kinnitas teatavasti, et ka Vene-Kasahstani-Valgevene tolliliitu Ukraina endiselt minna ei soovi.
Europoliitikutele on see hea õppetund selle kohta, et ei ole vaja poolvägisi tirida enda kaissu riiki ja rahvast, kes pole selleks päris valmis, seda ennekõike mentaalselt.
Assotsiatsioonilepe on üsna lõtv ühenduse vorm, seejuures erinevalt Eestist ja teistest Ida-Euroopa riikidest ei olnud see Ukraina jaoks protseduuriline, kohustuslik samm liikmestaatuse suunas, vaid suhete tipp vaadeldavaks tulevikuks. Aga isegi sellisest sammust lääne poole otsustas Kiiev loobuda.
Jah, otsuse võtsid vastu mitte eriti euroopalik, autoritaarsete kalduvustega president Viktor Janukovõtš, temale lähedased magnaadid ja tema valitsus. Jah, võib-olla oli Janukovõtši soovimatus Julia Tõmošenko vabadusse lasta (ja temaga 2015. aastal presidendivalimistel võidelda) tähtis tegur, tähtsamgi kui Venemaa majanduslik šantaaž. Aga selline ongi tänapäeva Ukraina, ning sellised valitsejad esindavad selle rahvast – kogu rahvast, mitte vaid lääneukrainlasi ja Kiievi intelligentsi – üsna adekvaatselt. Pealegi, Ukraina on tõepoolest väga tihedalt seotud Venemaaga, kusjuures mitte vaid majanduslikult, aga ka isiklikul tasandil.
See on üldteada, et nii Ukraina peaminister Nikolai Azarov kui ka kolmandik tema kabinetiliikmetest on sündinud mujal kui Ukrainas, enamik Venemaal. Aga ka Moskvas on kuhjaga vastutavaid seltsimehi, kel juured Ukrainas. Seal on sündinud näiteks asepeaminister Dmitri Kozak, kultuuriminister Vladimir Medinski, energeetikaminister Aleksandr Novak ja veel mõned valitsuse liikmed. Ukrainas on sündinud näiteks ka parlamendi ülemkoja spiiker Valentina Matvienko, kes on küll etniline venelanna, ukraina perekonnanime sai aga mehelt.
Miljonid Ukraina ja Venemaa kodanikud on omavahel sugulased, sõbrad või äripartnerid. Nende jaoks paistis ohuna isegi üsna sümboolne samm lääne poole, nagu assotsiatsioonilepe.
Teisalt, analüütikud mõlemal pool piiri oletavad, et president Janukovõtš, kes kohtus mitu korda järjest president Putiniga, allus lõpuks Venemaa šantaažile, näiteks nn täiskontrolli näol piiril, kui veosed Ukrainast jäid mitmeks päevaks või nädalateks tollipunktidesse.
Mõned teavad väita, et piitsa kõrval pakkus Moskva ka präänikut odavama gaasi ja muude soodustuste näol.
Nii või naa, ka Ukrainale võib tema enda tekitatud mõttepaus kasuks tulla. Ehk mõne aja pärast, pika kõhklemise ja kaalutlemise järel, olles saanud natuke ka praktilist kogemust juurde, otsustab Ukraina eliit – kogu eliit, mitte Janukovõtš, Azarov ja miljardärist niiditõmbaja Rinat Ahmetov isiklikult –, et tihedamad majandussuhted ühendusega, kus valitsevad reeglid ja kompromiss, on sootuks paremad kui liit, kus valitsevad seltsimehed Putin, Nazarbajev ja Lukašenko oma kapriisidega ja paranoiaga.
Seejuures president Juštšenko aegsed eurolootused on õnneks Ukraina eliidi seas nähtavasti vaibunud: kõik mõistavad, et vaadeldavas tulevikus Ukraina ELi liikmeks ei saa, kui üldse kunagi saab (sellele peaksid lootma ka arukad eurokodanikud: piisab meile Kreekast, Bulgaariast ja Rumeeniast). Ukraina eliit lihtsalt peab nüüd mõistma ka seda, et manööverdamine ja kauplemine on küll haarav ja tihtipeale ka tulus asi, kuid tihedamad suhted ELiga on strateegiliselt õige valik, mis toob kasu kõigile.
Euroopa Liit võib küll praeguses olukorras sellistele Donetski tõsistele poistele, nagu Viktor Janukovõtš, nõrgana paista, sest euroliit ei saa ega soovi raudse käega, seadustele ja lepingutele vilistades, partnereid šantažeerida, nagu seda teeb Venemaa. Kuid strateegiliselt, pikemaajaliselt, on EL tugevam just nimelt selle asjaolu tõttu.
See, mis edasi tuleb, võib saada õppetunniks ka Moskvale. Nimelt, olles kulutanud miljardeid – gaasi hind, varjatud altkäemaksud (räägitakse ka seda) Ukraina juhtfiguuridele – oma praeguste ja Zbigniew Brzezinski 30 aasta taguste geopoliitiliste visioonide peale, saab kollektiivne Putin järjekordse kibeda pettumuse osaliseks. Võib-olla, olles avastanud, et kavalad Janukovõtšid on neid jälle tüssanud, saab Moskva lõpuks aru, et Ukraina ei ole ei ajaloo eksimus ega suure poliitika sõnaõiguseta objekt, kelle pärast võitlevat Venemaa ja USA euroliidu kätega, vaid juba 20 aastat eksisteeriv suur riik oma huvidega, oma poliitikaga – ja omaenda lollustega, nagu ikka.