Eks see ole ikka inimesest kinni, tema loomusest ja muust. Raske on end ette kujutada poliitikuna või kirurgina või rekkajuhina, kes kõik elavad tegelikult täisväärtuslikku ja värvilist elu. Küll aga valgus Tiit Karuksi mälestusteraamatut lugedes varbaotstest juuksekarvadeni (nii palju, kui neid veel alles on) suur soov karuksliku eksistentsi järele. Ent, mis kõige ägedam – kui suutsin end raamatust reaalsusse manada, lõi kui nuiaga: pagan, ma elangi ju karukslikku elu!
Kummaline küll, kuid nagu selgub, oleme hea kolleegiga – Karuks on eelkõige (spordi)ajakirjanik ja siis tuleb kõik muu – liikunud parelleelselt, samu rööpaid pidi. Erinevad on vaid kõrvalharud, õigemini need kulgevad erinevail tasandeil, sest valdavat osa toonasest põlvkonnast iseloomustab armastus lääneliku ja nõukogude noorele sobimatu rockmuusika vastu. Ja sel alal on Karuks, «vangitornis istuja» – palju on ilmas kuulsaks lauldud eestlasi? – ekspert. Meenub, kui sai Karuksile mingil puhul kiidetud Lynard Skynardit. Järgnes väiksemat sorti erialane loeng bändi olemusest ja saamisloost.
Aga jah, parelleelsus... Üks lihtsalt kulges pealt kümnendi eespool, ent sama teed pidi. Kesklinna poiss, kesklinna kool, kesklinna mängumaad... Suvel hoovijalgpall, talvel hoki, Tšika trenn, Peda ja siis, justkui kogemata, ajakirjandus... Ja ongi mees paigas. Nagu naelutatud. Teeb just seda, milleks jumal teda loonud.
Esimese poolesaja leheküljega – ehk liiga palju nimesid ja vähe sahvti, aga ei hullu – saab suurepärase pildi, miks Karuksist sai Karuks. Sest teda vormisid isikskused. Või samas... kas Karuksi-suguseid saabki vormida? Pigem andis igaüks omaltpoolt väärt ja väärika killu talle teele kaasa.
«Ärge toppige nina asjusse!»
Ühesõnaga, taeva tahtel maandus Karuks kuraditosinaks aastaks – tolle skandaalse jalgpallimatšini, mille järel leninlik noorsugu trammid rööbastelt tõstis – Eesti Raadiosse. Tõsi, ta töötas seal hiljemgi aastaid. Hüvad meenutused raadiohäältest ja telgitagustest.
Millegipärast sattus Karuks aina skandaalide keskmesse. Eks ta ise otsis tüli, kui ei käitunud eesrindliku propagandistina ega ülistanud nõukogude võimu. Oli tal vaja mängida legendaarsetes kesööprogrammides kapitalistlikku muusikat, mille kohta arvasis parteilased, et selle järgi tantsivad paljad naised laua peal? Oli tal vaja Päevakajas, kui ei suutnud takistada Feliks Leedi kehva intervjuud uudistes kõlamast, võtta asi kokku lausega: «Küsis ja vastas Feliks Leet.»? Või too naiivne üritus Paul Kerese surma järel eetrisse paisata järelhüüet Boriss Spasskilt, misjärel pidi Eesti Raadio juht Aadu Slutsk noorreporteri korrale kutsuma: «Karuks, ärge toppige oma nina asjusse, mis ei kuulu teile!»
Mõistagi ei teki kahtlust, kes tegi Eesti spordiajakirjanduse ajaloo ühe häbiväärsema usutluse – tolle aja mõistes muidugi – äsja olümpiavõidu teeninud kolmikhüppaja Jaak Uudmäega. «Kartsin, et nad (kohtunikud) mõõdavad talle (Viktor Sanejevile) ära,» kuulutas Uudmäe Eesti rahvale. Just see hetk, see sündmus, näitab otse-eetri võimu – sa võid hiljem kustutada lause lindilt, kuid mitte inimeste mõtteist ja hingest.
Mida Karuks ka tegi ja kuhu läks, seal särav märk maha jäi. Televisioonis saade «Heli jälg», raamat «101 spordilugu», Kuku raadios mitmed senini kestvad rubriigid ning ajalukku jäävad inervjuud, «Spordilehes» tänapäevalgi päevahohased artiklid, kus teema on mitte lihtsalt läbi kirjutatud vaid läbi tunnetatud. Mõni neist kaunistab ka antud teost annab mõttele kütet – kas ei peaks Karuks taaskord sule kätte võtma? Kui käesoleva raamatu teemapealkiri on pigem «Meenutused», siis selle järjel võiks olla «Mõtisklused». Karuksil on, mida öelda ja arvata, meenutused võiksid saada sügavuse ja olnu läbitunnetatud hinnangu.
Aja looja mällu ja hingele
Karuksil oli õnn töötada ajal, mil ajakirjandus oli ajakirjandus ja ajakirjanik oli ajakirjanik. Ehk kirjutati-räägiti-näidati lahti ajahetki ning mitte hetkelugemiseks-kuulamiseks-nägemiseks vaid selleks, et jääks mällu ja hinge. Vaevalt, et Karuks ning tema kaasaegsed saaksid hakkama ka tänapäevases pealiskaudsuses, kus sõnal puudub sügavus ja uudis kirjutatakse lahti nii, et see on homseks ununenud. Aga see selleks.
Kui Karuksi loomingul on raam, millele kõik muu toetub, siis koosneb see spordireportaažidest. Kümnetest ja sadadest, mõned paremad, mõned briljantsed, mõned kehvemad, nagu autor ise tunnistab. Karuks on kajastanud Eesti rahva jaoks olulist, olnud seal, kus toimub, ükskõik, kus maailma otsas – olümpiamängud, MMid, EMid, koondiste mängud... Neist rännakutest on raamatus palju juttu. Võistlusreisidest kogu oma rõõmude ja karmustega, erakorralisuse ja rutiiniga, esitletud mitmel puhul päeviku vormis. Spordiajakirjanikud kirjeldavad oma tööd tihtipuhku irooniliselt: loome huvitavaid lugusid toredate inimestega. Ent selles, vähemalt Karuksi puhul, puudub igasugune iroonia.
Niisiis, on üks mees oma loo paberisse valanud. Oma nägemuse olnust. Kaasaegsetele meenutada, tulevastele põlvedele uurida. Väärt elu on sul olnud, austet kolleeg. Kadestamisväärt.