Dan Browni vastne romaan, mille pealkiri «Inferno» on võetud Dante Alighieri «Jumalikust komöödiast», pakub põnevust ehk vähemgi kui mõtlemisainet. Raamatu deviis teatab veendunult: põrgu sügavaimad paigad on mõeldud neile, kes jäävad moraalse kriisi aegadel erapooletuks. Ning maailm on kriisis. Hävimas. Ülerahvastatuse tõttu. Mis tähendab tõstab üles küsimuse: kas osa inimkonnast tuleks hävitada? Jah või ei? Erapooletud põlevad põrgus.
Brownil, kes sai kuulsaks «Da Vinci koodiga», on seski raamatus kõik tegevuspaigad, ajaloolised sündmused, tegelased ja esemed autentsed. Seega saab lugeja ebakultuurset kirjandust uurides – no ei hakka meie vaimuväed «Infernot» Sirbi külgedel lahkama – ka pisut haritud. Igatahes «Jumalik komöödia» ja Dante elu saab selgemaks kui koolitunnis ning huvi Firenze ja Veneetsia kultuuriväärtuste vastu kasvab kordades.
Taaskord satub Harvardi ülikooli sümboloogiaprofessor Robert Langdon sündmuste keskele. Ta ärkab haiglas, peanahk püstolikuulist rebestatud ja seejärel kokku õmmeldud ega mäleta viimasest paarist päevast mõhkugi. Küll aga leiab ta abilise – üligeniaalse (IQ 204) neidise Sienna Brooksi – kellega koostöös pahade eest põgeneb ja maailma päästa üritab.
Maailm, jah, on suures ohus, sest järjekordne kuri professor – kirglik Dante austaja – kavatseb kohe-kohe lõhata viitsütikuga pommi, õigemini vabastada viiruse, mis asuks inimkonda harvendama. Langdon ja Brooks liiguvad viiteid ja sümboleid lugedes läbi Dantega seotud paikade, kirikute ja katakombide kuriteopaiga poole, et ehk õnnestub häving peatada.
Kuid tegelikult... Kas see, et inimkond harveneb, on häving või renessanss? Kas mitte pärast seda, kui katk hävitas pool Euroopat, ei hakanudki vana maailm majanduslikult ja kultuuriliselt õitsema?Vaat just säärase dilemma Brown oma romaanis püstitab. Teda, vaieldamatut menuautorit, loevad miljonid ning paratamatult paneb antud teema üleskergitamine inimesed mõtlema. Või eitama, sest, nagu Brooks raamatus teatab: «Inimmõistusele on omane primitiivne enesekaitsemehhanism, mis lükkab kõrvale igasuguse tegelikkuse, millega tegelemine oleks ajule liiga stressirohke. Seda nimetatakse eitamiseks.»
«Inferno» kese, mille ümber kõik koondub, on kurja professori dialoog Maailma Terviseorganisatsiooni juhiga ülerahvastatuse teemal.
«Ma ei kahtle, et te mõistate: ülerahvastatus on tervishoiuprobleem. Kuid ma kardan, et te ei mõista, et see mõjutab ka inimese hinge. Ülerahvastatuse stressi tõttu muutuvad inimesed, kes pole eales mõelnudki vargusele, varasteks, et oma peret toita. Need, kes pole kunagi mõelnud mõrvadele, hakkavad tapma, et oma lastel hing sees hoida. Kõik Dante surmapatud – ahnus, aplus, reetlikkus, alpus ja ülejäänud – hakkavad kerkima inimkonna pinnale, meie kahaneva heaolu tõttu veelgi võimendudes. Me oleme silmitsi lahinguga inimese hinge pärast.»
«Mina olen bioloog. Mina päästan elusid... mitte hingi.»
«Võin teile kinnitada, et elude päästmine muutub järgnevatel aastatel üha raskemaks. Ülerahvastatus sigitab hoopis enamat kui vaid vaimset rahulolematust. Machiavellil on üks lõik...»
«Jah,» katkestas Elisabeth teda, tsiteerides kuulsat ütlemist peast. «Kui kõik maailma provintsid hakkavad asukatest kihama, sest nad ei saa enam oma elupaigas elada ega ka mujale ümber asuda... siis puhastab maailm ennast.»
«Tore, siis teate ka, et edasi rääkis Machiavelli taudidest kui maailma loomulikust isepuhastumisviisist.»
«Jah, oleme suurepäraselt teadlikud otsesest seosest rahvastiku asustustiheduse ja ulatuslike epideemiate vahel, kuid me töötame pidevalt välja uusi avastamis- ja ravimeetodeid. WHO on veendunud, et me suudame tulevasi pandeemiaid ära hoida.»
«Kahju küll.»
«Kuidas palun?»
«Te räägite epideemiate kontrollimisest, nagu oleks see midagi head. Meenutasin teile, rahvastiku kontrollimatu juurdekasvu kohutavat väge. Valgustasin teid fakti suhtes, et me oleme vaimse kokkuvarisemise veerel. Ja teie vastus? Tasuta kondoomid Aafrikas. See on nagu kärpsepiitsa vibutamine lähenevale asteroidile.»
«Öelge siis, milline on teie nägemus kestlikust tulevikust, kui suur peaks olema maakera ideaalne rahvaarv? Milline on maagiline arv, mille juures inimkond võib loota ennast lõpmatuseni ära elatada... seejuures suhteliselt mugavalt?»
«Iga keskkonnabioloog või statistik ütleb teile, et inimkonna parim võimalus pikaajaliseks kestmajäämiseks on maakera rahvaarvu puhul umbes neli miljardit.»
«Neli miljardit? Praegu on meid seitse miljardit, nii et selleks on juba pisut hiljavõitu.»
«Kas tõesti?»
Just nii, nagu maailma päästmine võib tegelikult osutuda maailma hävitamiseks, kulgeb kogu raamat. Miski pole nii, nagu pealtnäha paistab. Must võib osutuda valgeks ja valge mustaks.
Aga lõpp? Milline on raamatu lõpp? Kas maailm saab päästetud või hävitatud?
Nii ja naa. Sõltub sellest, mida me usume.