«Nullvalik» on igati tubli actionromaan täis möllu ja pinget, kuid raamat tuleb poeriiulilt kuidagi üles leida.
Kuidas valida, kui valikuid ei ole
16. november 2013, 12:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihtipuhku juhtub, et väikekirjastuste välja antud raamatud susatakse poes riiuli tagumisse nurka ning sinna nad jäävad. Eriti siis, kui toote välimus pole silmipimestav ja ligitõmbav. Nii näiteks on kurb saatus tabanud Olioni kirjastatud üht parimat siinmail ilmunud krimitriloogiat, Marseille' Noiri – «Cheops», «Chourmo», «Solea» – ja veel mõningaid pärle.
Tõe huvides tuleb öelda, et «Nullvalikut» Maseille' triloogiaga võrrelda päris ei saa, kuid korraliku põnevikuga on tegu sellegipoolest. Kel action istub, tasub lugeda kindlasti.
Erandkorras – sest enamasti möllavad raamatuis USA eriväelased – on peategelane britt, Geordie Sharp. Terav ja terane mees. Mõistagi SASist ja üks saareriigi parimaid. Järjekordselt missioonilt naastes, kus tuleb kimbutada IRA terroriste, ei pääse ta puhkama, sest kaagid on röövinud ta elukaaslase ja poja.
Võiks arvata, et Sharp tormab kohe päästeoperatsioonile, kuid tühjagi. Esmalt ootab teda üks teine töö – rajalt on vaja maha võtta Liibüa poolele üle jooksnud Iraagi kõrge ohvitser, paras lihunik. Samal ajal võtavad naise-lapse röövijad Sharpiga ühendust ning nõuavad, et ta vabastaks IRA peaterroristi. Ühesõnaga, läheb tõsiseks andmiseks.