Kaur Kender

FOTO: A.Peegel

Ühel septembriõhtul läks kirjanik Kaur Kender (42) kinno. Kobarkinos linastus Veiko Õunpuu uus film «Free Range». Rahvast oli saalis hõredalt, kuid tasapisi tiksus juurde.

«Film algas eesti filmi tempoga,» kirjutas Kender Twitteris. «Nüüd tempo langes.»

Mõnedki sotsiaalmeediasõltlased asusid silmanurgast seda otseülekannet jälgima.

«Tegelased jauravad ja ei ütle mitte midagi,» jätkas mees kinosaalist. «Tõeline rebel film – inimesed suitsetavad. Milline mäss ühiskonna vastu.»

Kenderilt seesuguse masendava hinnangu pälvinud filmis (eelnevad väljavõtted pole kõige värvikamate seast) oli lodevast boheemlasest peategelase prototüüp pärit tema enda lähikonnast, noorte kultuurirühmitusest ZA/UM. See on sama seltskond, kellest värske peatoimetaja kohusetäitja loodab nüüd kujundada Sirbi uut tuumikut.

Varem on Kender kultuuriajakirjanduse rolli suhtes ühiskonnas olnud kahtlev. See pole tema hinnangul iseseisev kultuurinähtus, vaid kipub jääma metatasandile. Aeg-ajalt kõneleb kultuuriajakirjandus iseendast – see on siis juba meta-metatasand.

Juttu kultuurieliidi suutlikkusest võimulolijaile tüli tekitada on ta pidanud lausa naeruväärseks. «See on tühine unistus,» leidis ta juba 1999. aastal.

Kender soovitas kujutleda parem olukorda, kus «kõik eesti kurjategijad oma mersud, BMWd ja džiibid joonele ajaksid ja siis, relvad aknast väljas, mööda Tallinna sõidaksid. Ma ei näe Eestis jõudu, kes neid peatada suudaks».

Maailmavaatelt peab Kaur Kender end parempoolseks nihilistiks. Suvisel arvamusfestivalil Paides istus ta teksades ja Armani T-särgis arutelul vaesuse üle ning kuulutas: «Ma olen paduparempoolne. Ma olen nii parempoolne, et ma usun, et ei peaks olema juhilube, relvalube või paadilube. Ma arvan, et looduslik f***ing valik teeb selle asja ära, kuidas me hakkama saame.»

Enne 2007. aasta riigikogu valimisi esines kirjanik ähvardava muusika saatel videoüleskutses rahvale, mille mõte oli: valige ükskõik keda, mitte Savisaart ja Keskerakonda. «Teist sõltub, kas Keskerakond anastab Eesti rahva ja riigi või kestab see vabana edasi.»

Tema tuntuim romaan «Iseseisvuspäev» (1998) on täis roppusi ja brutaalsust. Raamat pälvis kultuurkapitali aastapreemia.

Kenderi järgmise romaani «Yuppiejumal» (1999) müügiedu ületas Eesti raamatupoodides Samuel Huntingtoni teost tsivilisatsioonide kokkupõrkest, mis autorit väga rõõmustas.

Kenderit lähemalt tundvad inimesed tunnistavad, et ta armastab pidevalt provotseerida, kuid on sisimas hooliv ja tugevate põhimõtetega – näiteks peab õigeks, et omasid ei reedeta.

«Ta on suure kirega. Kogu aeg peab pulli saama, muidu tema ei mängi,» iseloomustas üks Kenderi tutvusringkonnas ringiliikuja. «Ta on nagu suur soe ahi, mis ülekütmise käes lõhki minna ähvardab.»

Ning lisas: «Temaga on jube lihtne tülli minna, kui vaidlema hakata. Aga siis lööb välk korraks sisse ja pärast jälle päike paistab.»

Juba järgmisel reedel saavad huvilised esimest aimu, mis nägu hakkab Sirp, Eesti kultuuriajakirjanduse suurimate traditsioonidega kaubamärk, nüüd omandama. Kas tõesti saab sellest Reformierakonna Kesknädal, nagu mõned kardavad? Või õnnestub Kenderil hoopis mõneti sumbunud seisus väljaandele hoogu anda ja uusi lugejaid võita? Jälgime mängu.