Taaskord saab lihtrahvas piiluda suletud uste taha ning uurida, mis toimub varjatud maailmas, kus kehtivad teised seadused, kui needki. Jens Lapiduse Stockholm Noir triloogia kolmas raamat on sama hea kui eelmised.
Kastiühiskond Rootsi Sotsialistlikus Kuningriigis
15. november 2013, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapidus on öelnud, et rootslased elavad pettekujutelmas nagu toimiks nende riik nii, nagu üks sünnis riik peab toimima. Tegelikult olla tegu selge klassiühiskonnaga, kus inimesed on jagatud kastidesse. Kõikjal. On omad ja on võõrad. On kõrgklass ja on lumpen. On väärikad elupaigad ja on vääritud. Kusjuures kastid ei segune ning tõus on keeruline, kui mitte võimatu.
Lapiduse öeldu saab tema teostes raudse kinnituse. Iseasi, kuivõrd tõeks rootslased kirjutatud peavad. Autori arvates ei pea, vaid üritavad tegelikkusest mööda vaadata, uskuda endiselt, et Rootsis on kõik võrdsed, nagu euroopalikule ja demokraatlikule ühiskonnale omane.
Seegi kord kulgeb raamatus kolm liini, üksteisega puhuti põimudes. Mõni tegelane on tuntud eelmistest osadest, mõni uus. Seekord väisab Stockholmi ka üllatuskülaline – palgamõrvar – et sündmusi kaude juhtida.
Kamp võõrrootslasi ei taha kuigivõrd Rootsi Sotsialistliku Kuningriigi mugavustega kohaneda. Neid ei rahulda üle keskmise sissetulek ega ettevõtja hüved, hing ihkab enamat. Leppimatus olemasolevaga on edasiviiv jõud. Kui raha vedeleb, näiteks hoiukambris, tuleb see üles korjata. Väike röövretk pole ju patt, kui sellest tulu tõuseb.
Raha saab teha ka intelligentsemal moel, pestes määrdunu puhtaks ning tuua ringlusse tagasi. Või hoida kokku maksudelt. Kõik oleks kena, kui riik seda lubaks, aga ei luba. Järelikult tuleb luua skeeme, kantida papp sinna-tänna riigist välja ning siis tagasi läbi fiktiivsete ettevõtete. Kuri finantsgeenius JW võib küll olla vanglas, ent kombineerida annab sealtki.
Radovan Kranjici surm lagundab ta impeeriumi, on neid kes ihkavad ise Rootsis Serbia maffiat juhtida. Ent nad ei arvesta Nataliega, Radovani tütrega. Ja see on viga.
Võiks arvata, et triloogia lõpp annab igale liinile lahenduse ja sõlmib otsad kokku, aga ei anna ega sõlmi. Kas triloogiast saab quatroloogia? Pentaloogia? Kena oleks.
Paraku on Lapidus teatanud usutlustes, et kirjutab hetkel lühilugusid ega kavatse Stockholm Noiri juurde naasta. Näis.