Haridusminister Jaak Aaviksoo

FOTO: Liis Treimann

Haridusminister Jaak Aaviksoo leiab intervjuus Õpetajate Lehele, et Eesti ja Soome hariduspoliitikat püütakse vastandada parteilistel põhjustel.

Soome haridusminister Krista Kiuru esines Eesti sotsiaaldemokraatide kutsel 10. oktoobril Toompeal riigikogu konverentsikeskuses ettekandega, milles rääkis Soome hariduselu tagamaadest ja probleemidest. Eesti haridusministrit kuulajate seas polnud. Miks ometi?

Eesti ja Soome hariduspoliitikad on olnud üsna sarnased alati, kui oleme saanud iseseisvalt otsustada. Ja seda suuresti sõltumata valitsuste poliitilisest orientatsioonist. Ühtluskool, egalitaarsus, riiklik vastutus kooli- ja hariduskorralduse eest ning palju muudki iseloomustavad meid teiste riikidega võrreldes. Ka jooksev koostöö Soomega ja eriti eesti keelt valdava ministri Krista Kiuruga, kellega olen juba kolmel korral kohtunud, on olnud tihe ja tulemuslik. Seepärast on kahetsusväärne, et parteipoliitilisel tasandil püütakse Eestit ja Soomet vastandada. Just vastandusest oli kahjuks kantud sotsiaaldemokraatide korraldusel 10. oktoobril toimunud konverents, mille kutsest loeme: «Avaettekanne Krista Kiuru, Soome haridusminister, «Hariduslike võimaluste võrdsus kui riigi edukuse tagatis – regionaalne ja sotsiaalmajanduslik vaatepunkt»; professor Aaro Toomela, Tallinna Ülikool, «Hariduse regionaalsest kättesaamatusest Eestis».»

Mulle kutset ei saadetud ja ürituse toimumine valitsuse istungi ajal ei võimaldanuks mul ka kutse olemasolul osaleda. Kuulasin ettekannet hiljem internetist. Piinlik!

Tänan Õpetajate Lehte, kes andis mulle intervjuu vormis võimaluse minister Kiuru käsitletud küsimustele avalikult vastata.

Soome haridusminister märkis, et nende PISA head tulemused on saavutatud tänu õpetajate professionaalsusele. Kuna Eesti PISA tulemused pole ka pahad, siis võib järeldada, et meiegi õpetajate tase pole halb. Aga kuidas on Eestis õpetajate järelkasvuga? Näiteks füüsikaõpetajaks hakkas TLÜs tänavu õppima üks noor ning TÜs ei hakanud keegi.

Tuginemine õpetajale ja usaldus õpetaja vastu iseloomustab nii Eesti kui ka Soome haridussüsteemi. Ja Eestis on head õpetajad nagu Soomeski. Oleme ühel meelel, erinevalt paljudest riikidest, et õpetaja peaks olema magistrikraadiga spetsialist, peame ühtmoodi oluliseks kvaliteetset õpetajakoolitust ja täienduskoolitust. Õpetajate järelkasv on ka ühine teema. Eestis on järelkasvuga hästi selles mõttes, et igal aastal lõpetab üle 800 õpetaja ettevalmistusega spetsialisti. Ka poole väiksema lõpetajate arvu korral oleks järelkasv piisav, kui lõpetajad jõuaksid kooli. Jah, õpetajaamet ei ole piisavalt atraktiivne, ent ega vabu ja täiskoormusega õpetajate ametikohti ka palju pakkuda ole. Tasub mõelda, miks «Noored kooli» programmi noortele õpetajatele on nii raske õpetajakohti leida.

Seega on järelkasvu probleem mitte ainult tõsine, vaid ka mitmetahuline. Palgaga tegeleme – eelmisel aastal keskmiselt üle 10 protsendi, sel aastal üle 10 protsendi, järgmisel aastal üle 10 protsendi palgalisa kannab juba vilja. Aga laual on ka õpetaja ja õpilase ühise töökoormuse vähendamine, tugipersonali süsteemi ja metoodilise toe loomine ning palju muud. Üks sõnum on veel asjakohane – õpetajakoolitus ei ole tulevikus ülikooli astudes enam teine ega kolmas valik. Nõuded õpetajaks saamisel hakkavad olema kõrgemad kui seni. Ja kes soovib õpetajaks, peab saama hakata kohe õpetajaks õppima ilma kohustusliku ja kohati akadeemiliselt ülepingutatud erialaõpingute bakalaureusetsüklita.

Minister Kiuru märkis, et Soome põhikoolis ainehindeid ei panda. Isegi põhikooli lõpueksameid ei ole. Kas Eestiski ei oleks aeg aineteadmiste hindamise süsteem üle vaadata?

Hindamine on oluline, võib-olla isegi kõige olulisem instrument hariduskorralduses. Me oleme Eestis harjunud hinnetega 5, 4, 3 ja 2. Ja enamik arvab, et 5 tähendab kogu ja 3 napilt poole kehtestatud õppekava mahu omandamist. «Istu – 2!» tähendab, et tuleb tuupida, kuni 50 protsenti on omandatud. Aga inimesed on erinevad ja seda on ka nende võimed ning taga­tipuks pole seda imelist 100-protsendilist olemas. See oli siis, kui arvati, et õpetaja või õppekava maht ongi see 100 protsenti. Aga nüüd on meil internet ja isegi mõni keskpärane poiss või tüdruk on kohati targem kui…

Me räägime juba üle kümne aasta kujundavast hindamisest, mis peaks sobivas ning mitte tingimata numbrilises vormis andma tagasisidet edenemise kohta, toetama edasistes õpingutes ja mitte märgistama teiste või parimatega võrreldes. Aga uus juurdub aeglaselt ja kui raske see on, näeme riigikogu debattideski. Soovime riiklikud tasemetööd ja riigieksamid muuta vähem diskrimineerivaks, pigem informatiivseks, ja tugineda lõpetamistingimuste kehtestamisel kooli õpetajate ja juhtkonna otsustele, mitte riikliku eksamisüsteemi masinavärgile. Aga kurikuulus debatt 1-, 20- ja 50-punktilise lävendi üle näitab, et tee nüüdisaegse õpikäsituseni on vaevarikas.

Vaatame eksamiasjanduse üle ja loodan väga, et meie ühtsed eksamid-kontrolltööd hakkavad olema rohkem PISA testide kui senise õppekava omandamise kontrolli nägu.

Soomes pole 110 000 alla 30-aastast noort käinud gümnaasiumis ega kutsekoolis. Nüüdsest on seal otsustatud, et kõik põhikoolilõpetajad peavad edasi õppima. Kas Eestiski ei tuleks taastada üldine keskharidus, sh kutsekeskharidus?

Probleem on ühine – liiga paljud noored ei omanda eluks ja tööks vajalikke oskusi, millega kaasneb risk jääda elu hammasrataste vahele. Eestis on see probleem isegi teravam kui Soomes, ent mitte palju. Kohustuslik keskharidus kui lahendus? Meil on see juba olnud ja mitte eriti heade tulemustega. Ärme loome käsu korras näivust, vaid mõelgem sisulistele lahendustele. Minu arusaamine lähtub usust, et igaühes on peidus õnnestumine – soov elus midagi korda saata ja toime tulla. Oleme loonud uue kutseõppeasutuse seadusega senisest paindlikumad võimalused esmase kutsekvalifikatsiooni omandamiseks – varem said väljakukkujad koolist kaasa vaid läbikukkumiskogemuse. Tulevikus lõpetavad nad kvalifikatsiooniga, mis võimaldab tööteed alustada ja jätab võimaluse hiljem, elukogemuse lisanduses, formaalset haridusteed jätkata. Eestis on suuresti välja arendamata kutse- ja karjäärinõustamise võimalus. Tegeleme sellega. Usun, et lahendus on motivatsioon ja mitte sund.

Soomlastele teeb muret hariduslik kihistumine, sest neil on tekkinud koole, kus õpivad peamiselt madala haridustaseme ja napi sissetulekuga vanemate lapsed. Soome valitsus eraldas tänavu taoliste koolide järeleaitamiseks 23 miljonit eurot. Missugune on meie programm mahajäänud koolide järeleaitamiseks?

Soome on ajaloolistel põhjustel väga egalitaarne ühiskond, nagu ka Eesti. Vastupidi üldisele uskumisele erinevused Eestis vähenevad. Oleme võrdsete haridusvõimalustega – meie õpitulemuste sõltuvus sotsiaalsest ja majanduslikust taustast on üks väiksemaid kogu maailmas. Tõsi, koolidevahelised erinevused on Soomes veelgi väiksemad, ent vanemate sotsiaalse staatuse ja sissetulekute või regionaalsete erinevuste mõju haridusväljunditele on Eestis ühtlaselt väike. Ja see on hea!

Ometi on ka erinevusi. Meil on reaalne surve ja oht elitaarse hariduskorralduse hiilivaks tekkeks. Haridusministeerium toetab egalitaarset ühtluskooli just nagu meie põhjanaabridki. Ometi näevad paljud sellises lähenemises ohtu nn eliitkoolidele, kes hoolitsevad eelkõige valikusõela läbinud noorte parema hariduse eest. Pole märkamata, et neis koolides õpivad ka tugevama sotsiaalmajandusliku taustaga vanemate lapsed. Soome kolleeg ütles «Kahekõne» saates hiljuti, et eliitkoolid on Eesti valik. Tahan siinkohal rõhutada, et mitte haridusministeeriumi või praeguse ministri valik. Kui, siis osa ühiskonna oma. Ja ka see pole iseenesest paha – me tõepoolest ei tohi teha midagi, mis ohustaks heade koolide taset. Aga meil pole õigust teha seda nõrkade koolide unustamise hinnaga. Tugev kodulähedane põhikool on väärtus, millest me ei tohi loobuda. Minu jaoks on see, eriti põhikooliastmes, Eesti haridustuleviku keskne küsimus.

Eesti hariduspoliitika püüab, nii nagu Soomeski, olla võimalusi ühtlustav. Kehtiv seadus näeb ette koolide rahastamise üksnes õpilaste arvu alusel – kõigile üks pearaha. See ei ole ei õige ega õiglane. Oleme ette valmistanud seadusemuudatuse, mille kohaselt koolide rahastamine peab sõltuma ka regionaalsetest iseärasustest – maal on kool kallim kui linnades. Selle ettepaneku kohaselt tuleks umbes üks kuuendik kogu riigi koolitustoetustest jagada omavalitsustele just erisusi arvestades. Järgmise aasta eelarves on see summa ca 25 miljonit eurot.

PISA tulemused näitavad, et ka Soome lastele ei meeldi eriti koolis käia. Soome haridusminister märkis, et õppeülesannete arvutimängudeks muutmine võib olla üks lahendus. Missugused mõtted on sel teemal Eesti haridusministril?

Siin on Eesti ja Soome väga sarnased. Oleme koos Soome kolleegiga tõdenud, et koolirõõmu ei jagu ning meie koolid peaksid olema huvitavamad. Aga tark on teada ka seda, et riikides, kus õpilased ja õpetajad peavad kooli huvitavaks ja lahedaks, on õpitulemused kehvemad kui Eestis-Soomes. Seega lihtsalt mängimisest ei piisa. On ka väga häid ja õpetlikke mänge, aga kahjuks ei haaku need õppekavas ettenähtuga. Kuidas ühitada õppekava eesmärgid ja mäng on teema, millega on tegelema asunud põhjanaabrite üle ilma kuulus Angry Birds’ide looja Rovio. On veel üks oluline tähelepanek mängudest, mida me pole osanud koolitöös rakendada – jõukohaste väljakutsete hierarhia ehk level’id või tasemed. Noored pingutavad, et jõuda järgmisele level’ile, see on kohati staatuse küsimus. Miks ei võiks nii olla ka õppimisega? Eestis käivitunud koolirobootika ja programmeerimise õpetus varajases koolieas on äratanud üleilmset tähelepanu ja on ka üks koostöösuund põhjanaabritega.

Oleme sellesuunalise tegevuse võtnud kokku Huvitava Kooli Algatuse nime alla. Huvitav Kool on tõeline avalik väljakutse. Teeme sellega kõvasti tööd ja loodame avalikule toetusele. Huvitav kool on ka minu ja mu Soome kolleegi peamine aruteluteema peatsel kohtumisel.