Alar Karis

FOTO: A.Peegel

Sellel nädalal esitas riigikontrolör Alar Karis riigikogule aruande «asjade seisust Eesti riigis». Täpsemalt öeldes kaks aruannet.

Üks, mida nad ise nimetavad siniste kaantega väljaandeks, on aruanne riigi majandusaasta koondaruande õigsuse ja tehingute seaduslikkuse kohta. See on n-ö igav dokument, tehniline ja raamatupidamislik, mille põhisõnum on, et Eesti riik järgib oma rahaasjades seadust ja käitub korrektselt.

Teine aruanne, punaste kaantega väljaanne, on aga hoopis teisest ooperist. See kord aastas tehtav kokkuvõte on tegelikult ainuke riigikontrolli dokument, mille koostamisel on riigikontrolöril vabad käed. Kõiki muid aruandeid ja auditeid reguleerivad seadused ja rahvusvaheline praktika, aga just selles dokumendis saab riigikontrolör väljendada oma muresid ja arusaamu ning teha ettepanekuid Eesti riigi arengu kohta.

Ilmselt just sellest riigikontrolli kahetisest ülesandest – ühelt poolt nagu audiitor-raamatupidaja, teisalt aga nõu- ja hinnanguandja riigi arengu kohta tervikuna – tuleb ka üks juba pikemat aega kestnud konflikt poliitikute (eelkõige valitsuse liikmete) ja riigikontrolli vahel. Et mis täpselt riigikontrolli ülesanne on? Ega riigikontroll ometi oma võimupiire ületa? Ega ta äkki juba poliitilisi soovitusi hakka jagama?

Võib-olla just need küsimused on põhjustanud ka mõne poliitiku (peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi) valulikud reaktsioonid. Samas tunnistab Karis isegi, et uue riigikontrolörina ja esimest korda aastaaruannet koostades ta loomulikult kompab neid piire, milline siis riigikontrolli roll ikkagi on, ning kui muidu on kontrolöri töö väga täpselt paika pandud, aga kord aastas antakse vabad käed, siis tuleb neid ka kasutada.

«Mingis mõttes on selles tekstis rohkem minu kui kodaniku muret, mitte aga minu kui riigikontrolöri muret,» märgib Karis.

Mõnes mõttes on ka kummaline, et Karise sellenädalastele sõnadele nii valulikult reageeriti. On ju Karis maailmavaatelt üsna sarnane praeguse valitsusega: ta on liberaal, ta vaatab asjadele eesmärgipäraselt, ka Tartu Ülikooli rektorina rääkis reformidest, efektiivsusest, pigem «kõvadest» kui «pehmetest» väärtustest. Ta ise küll ütleb enda kohta, et raamatupidaja tüüpi pedant ta ei ole, aga: «Olen kindlasti selline inimene, kes soovib reforme ja soovib muutusi.»

Kui lugeda värsket riigikontrolli aruannet – seda punaste kaantega –, ka siis on alatooniks säästlikkus, efektiivsus, tulemuslikkus, mõjusus. Muu hulgas mainib Karis seal sedagi, et maksutõusuks ruumi pole. Kõik asjad, mis fiskaalkonservatiivset poliitikat ajavale valitsusele peaksid ju meeltmööda olema. Kaudselt märkas seda ka Jürgen Ligi, öeldes, et struktuursetes asjades on nad Karisega ühel meelel. Aga ometi jäi valitsuse vastusena riigikontrolli aruandele domineerima kriitika …

Jah, riigikontrolli aruandes on ka mõningaid vaieldavusi, asju mille puhul on ehk võrreldud võrreldamatut, aga suures plaanis ei heida riigikontrolör valitsusele ette mitte tehtud vigu – ta ei ütle, et üks või teine tegu, poliitika või seadus on vale –, vaid pigem tegemata jätmisi ning venitamisi. Ilmselt kõlab siingi läbi reformijast Karise kannatamatus ja suhtumine, et valitsus on paljudes asjades toppama jäänud ja oma otsustamatuses äkki isegi oma aja ära elanud.

«Kui mina oleksin valitsus, siis mina nopiks aruandest välja hoopiski tuge, et näe, põhiseaduslik sõltumatu institutsioon räägib reformide vajalikkusest, kasutame seda soovitust poliitiliselt ära,» ütleb Karis. «Aga nemad jätsid selle kasutamata ja keskendusid hoopiski komakohtadele.»