Erkki Ots

FOTO: Erakogu

ASi Topauto juhatuse liige Erkki Ots leiab, et plaan kehtestada autodele erandlik käibemaksu tagastamise kord ei ole ei õiglane ega mõistlik ning viimaks võib maksutulu selle muudatuse tagajärjel hoopis väheneda.

Möödunud nädalal teatas Jürgen Ligi intervjuus, et maksupoliitika suund on õige. Tekkis tahtmine seni üht teist erakonda iseloomustanud demagoogitsemisele konkreetsete argumentidega vastata.

Rahandusminister väidab, et üks suuremaid muresid on hoida stabiilsust ja kaotada igasugused maksuerandid, kuid kavatseb ise kehtestada autodele uut ja erandlikku maksuerisust (sõiduauto ostnud firma ei saa enam käibemaksu tagasi, vaid saab teha tagasiarvestuse vaid 50 protsenti käibemaksust, aga mitte üle 2000 euro).

Toon seitse põhjust, miks sellist pretsedenti ei tohi luua. Toonitan, et ei tunne mitte muret automüüja heaolu, vaid häbi Eesti pärast. Eestis on üks ELi vanemaid autoparke (keskmine vanus 13,5 aastat), ühtlasi ka kõige vähem turvaline ja kõige loodusvaenulikum. Euroopa Liidu sõiduautode keskmine vanus on vaid 8,3 aastat (ACEA Guide 2013).

Esiteks on muudatus selges vastuolus senise poliitikaga. Sõiduautode käibemaksu arvestuse muutmine on pretsedenti loov erand, mis paneb maksumaksjale ja ettevõtjale suurema ja erilise maksukoormuse. Samas on valitsus kõik «halvad» erandid, mis on maksumaksjale ja ettevõtjale soodsad, kaotanud kui «mittetoimivad ja segadust tekitavad».

Teiseks tuleb küsida, kas auto on «halvem» kui sülearvuti. Auto on meie riigis hädavajalik töövahend, ilma autota ei saa ju ministergi tööle. Samas on auto aga kõigis vasakpoolse valitsusega riikides lüpsilehm ja nagu milleski süüdi.

Autode «süü» seisneb selles, et nende üle saab riik kõrgete lõivude arvel ülalpeetavas registris väga lihtsalt arvet pidada. Register võimaldab riigil liiga mugavalt makse koguda ja selleks tekib kiusatus igal sügisel eelarvet koostades. Nii ujubki välja järjekordne laest võetud maks. Selline maksumuudatus on ebaõiglane, sest alati on «oht», et töötaja kasutab koju võetud sülearvutit isiklikes huvides või paljundab koopiamasinas lapse huviringi materjale. Ei saa autot kontekstist välja rebida – siis tuleb ka kõik teised tööandja tootmissisendid üle vaadata. Loomulikult läheb see absurdiks ja absurdne on ka kehtestada autode käibemaksu erand.

Kolmandaks: maksumuudatuse põhjus on riigi haldussuutmatus. Üldteada on, et kasutatud autode euroliidusisese impordiga on seotud aastas eri andmetel 18–50 miljoni euro suurune maksuauk. Üks selle tohutu augu põhjus on, et Reformierakond tahab kusagil kellegi käest pai saada selle eest, et Eestis saab eriti kiiresti firma asutada.

Ausal Eesti ettevõtjal pole vahet, kas firma asutamine võtab kaks tundi või ühe nädala, aga on tohutu vahe, kas konkurendid maksavad samuti makse või mitte. Maksu- ja tolliameti (MTA) suutmatus on pannud vohama uudse ettevõtluse: kui ühe pankuri edu valem oli 3-6-3 (raha kolm protsenti sisse, kuus protsenti välja ja kell kolm golfi mängima), siis nüüd on uus keerulisem valem 3-3-X6-3 (kell kolm tööle, teed kolm libakäibemaksuga arvet, istud oma BMW X6 rooli ja pidutsed klubis hommikul kolmeni).

Kui MTA jagab käibemaksukohuslase numbrit ükskõik kellele ja vaatab pikaajalist ja süstemaatilist pettust pealt, on see ausalt makse maksvate ettevõtjate petmine. Kui käibemaksupetiste tekitatud augu katmiseks pannakse ausatele ettevõtjatele juurde lisamaks, on see sigadus. Kõigepealt tuleb koguda kokku juba kehtestatud maksud. Siis võib hakata uusi kehtestama, aga ainult juhul, kui uuel maksul on hea põhjendus, positiivne lõpptulem ja seda maksavad kõik.

Neljandaks: see maksumuudatus suurendab maksuauku. Eestis ei saa riik käibemaksupettusi kontrolli alla. Aktsiisitõusude puhul on korduvalt näha olnud, et kui aktsiisi tõsta, saab varimajandus üha suurema marginaali ja tema osakaal suureneb. Igale Eesti ettevõtjale on selge, et autosid puudutava maksumuudatusega väheneb tunduvalt ettevõtete autopark. Ilma autota paraku ei saa – seega hakkavad autosid järjest rohkem ostma eraisikud. Kuna neile pole käibemaks oluline, muutuvad käibemaksupetiste soodsad vähekasutatud sõidukid, kus kuulutuses ilutseb «käibemaks 0%», üha populaarsemaks.

Kui aus firma toob EList auto, mis maksab käibemaksuta 20 000 eurot, ja lisab käibemaksu 20 protsenti, on omahind 24 000 eurot. Käibemaksupetisel on omahind aga 20 000 + ca 200 eurot «teenuse» eest ehk kokku 20 200 eurot. Oletame, et mõlemad lisavad kasumiks 500 eurot. Küsimus rahandusministeeriumi töötajatele: kui müügil on kaks ühesugust autot, millest üks maksab 24 500 ja teine 20 700 eurot, siis kumma sa neist oma raha eest ostaksid? Ikka odavama. Ja ühtlasi suurendad sellega niigi suurt maksuauku ning varimajandust.

Muidugi mõeldakse autode käibemaksuerisuse jõustudes välja igasuguseid skeeme – suured ettevõtted teevad tütarfirma, mille põhitegevus on autorent jne–, kuid kokkuvõttes Eesti konkurentsivõime väheneb, sest tegeletakse veel rohkem mittetootva tööga. Soome statistikud on välja arvutanud, et maksude tõstmine X protsenti vähendab toote müüki minimaalselt 1,5 korda rohkem: seega väheneks uute autode müük ja nendelt saadavad maksud vähemalt 15 protsenti!

Viiendaks: ELi-sisestele käibemaksupettustele reageerimata jätmine on mittetöötav maksuerand. Kui importida auto väljastpoolt Euroopa Liitu, siis küsib MTA pärast ostu-müügilepingute ja arvete originaalide esitamist igasugust lisainfot: ettevõtja kolme kuu sorteerimata pangaväljavõtet (ilma seadusliku aluseta!), igasuguseid lisaselgitusi jm. Tehakse vähemalt tööd, tubli!

Euroliidusiseseid käibemaksupettusi tõsiselt kontrolli saada aga ei üritata. Minu arust on tegu vägagi mittetöötava maksuerandiga.

Kuuendaks vähendab see maksumuudatus riigi maksutulu. Eelmises punktis mainitu jätkuks värske näide naabrite juurest. Soomes tõsteti 1. aprillil 2012 järjekordselt automaksu. Soome rahandusminister Jutta Urpilainen ajas ülidemagoogilist juttu «rohelistest väärtustest». Oli selge, et tegelikult vajati riigikassasse rohkem raha: CO2-põhine automaks vähenes tolle muudatusega vaid 4,2 protsendil müüdavatest sõiduautodest ja tõusis 95,3 protsenti.

«Üliökoautod» on nii kallid, et meist palju rikkamad soomlasedki ei jaksa neid osta. Keskmine jaehinnatõus oli arvutuslikult 700–1000 eurot, Soome riik arvas, et maksutõus müüki ei vähenda. 2012. aastaks planeeriti vähemalt 90 miljonit lisatulu. Tulemus oli vastupidine: 1. aprillil 2012 automüük seiskus ning aasta kumulatiivne automüük kahanes 25 protsenti! Tulid suured koondamised, hulk ettevõtteid läks pankrotti – kokku kaotas riik maksutulu 200 miljonit (meenutan: loodetud lisatulu oli 90 miljonit!). Maksutõusuta oleks automüük kasvanud ning auto- ja käibemaksu tulu oleks suurenenud – üldisi majandusnäitajaid arvestades oodati ca 5–10-protsendilist tõusu!

Seitsmendaks: ametnikud peavad analüüsima eelnõusid ja vajadusel neist loobuma.

Veel soomlastest: juba oli neil laual ka eelnõu, mis oleks kaotanud Soomes «kohutava» maksuerisuse. Nimelt olid hirmsast automaksust vabastatud autosuvilad. Need ju kallid asjad: kui nende keskmisele hinnale (65 000 eurot) 20 000 eurot maksu otsa panna, saaks kohe 30 miljonit lisa ja riik vabaneks «mittetöötavast» maksuerandist. Pärast analüüsi leiti, et sellisel juhul peaaegu lõpeks uute autosuvilate ostmine ja sellist ostu planeerinu tooks endale Kesk-Euroopast minimaalselt kuus kuud vana vähekasutatud liikursuvila. Kuna ostjad on enamikus eraisikud, siis võõrsil ostes maksaks nad ostul käibemaksu selle riigi eelarvesse ja 30 lisamiljoni saamise asemel jääks riik hoopis ilma 21 miljonist käibemaksutulust!

Pärast automaksuga möödapanekut oli Urpilainenil julgust teha õige otsus, mis meenutab kunagist Reformierakonda: eelnõu läks prügikasti. Siinjuures on kohane toonitada, et Soome rahandusminister on sots (SDP) ja partei esialgne nimi oli Soome Töörahvapartei. Ehk tasuks meie rahandusministeeriumi juhtidel käia Helsingis kolleegiga kohtumas. Lennujaamast või sadamast Mannerheimintiele pole sealjuures isegi vaja «paha» autoga sõita. Sõidavad bussid ja trammid ning juht oskab tihtipeale eesti keelt.

Ei taha olla üdini negatiivne, lõppu ka positiivne märkus riigi ja autode teemal: elektriautode ja pistikhübriidide toetusskeem on küll kopeeritud ELi teistelt riikidelt, kuid see on asjalik ja toetus lähtub õigest alusest – aku mahutavusest. Kuna aku on elektriauto kalleim osa, siis mida suurem on aku mahutavus, seda suurem on toetus. Üllatavalt hästi tehtud! (Märkus: autori tööandja valikus pole seni kahjuks ühtegi ELMO toetust saavat sõidukit.)


7 vastuväidet

•    Esiteks on muudatus selges vastuolus senise poliitikaga.

•    Teiseks tuleb küsida, kas auto on «halvem» kui sülearvuti. Ei saa autot kontekstist välja rebida – siis tuleb ka kõik teised tööandja tootmissisendid üle vaadata.

•    Kolmandaks: maksumuudatuse põhjus on riigi haldussuutmatus.

•    Neljandaks: see maksumuudatus suurendab maksuauku.

•    Viiendaks: ELi-sisestele käibemaksupettustele reageerimata jätmine on mittetöötav maksuerand.

•    Kuuendaks vähendab see maksumuudatus riigi maksutulu.

•    Seitsmendaks: riigiametnikud peavad analüüsima eelnõusid ja vajadusel neist loobuma.