Kuidas see kõik algab? Poliitikud käivad ringi ja lubavad inimestele seda, teist ja kolmandat. Eesmärk on leida toetust oma lubadustele, saada valijatelt krediiti ja kõik lubatu järgmise nelja aasta jooksul ellu viia. Valimiste-eelne aeg on nagu valmistumine klassiõhtuks, kus lüüakse ennast üles, pannakse puhtad riided selga ja räägitakse sellest, millest unistatakse. Hiljem tulemusi nähes selgub, kes on klassis popp poiss ja kelle sünnipäevale soovivad tulla kõik.
Tabavalt on öeldud, et poliitika on kompromisside kunst. Poliitikute ülesanne on piiratud võimaluste olukorras teha parimaid valikuid. Kuidas see kõik siis tegelikult töötab ja miks inimesed tunnevad hiljem, et on jälle petta saanud, aga poliitikud on endaga rahul? Lihtne näide: neli erakonda lubavad kõik kümme asja korda teha, kokku teeb see juba 40 lubadust.
Pärast valimisi saavad koalitsiooni teha kaks erakonda, kes panevad seljad kokku ja teevad koalitsioonileppe, milles näpuga järge ajades plaanitakse neli aastat liikuda. Leppes seisab ühe erakonna kuus lubadust ja teise erakonna viis lubadust, sest just nii palju saadi mandaate. Kokku üksteist lubadust. Muuks kas ei jätku raha või ei leita ühist keelt. Nelja aasta möödudes tunneb valija pettumust, sest neljakümnest lubadusest täideti ikkagi ainult üksteist, poliitikud jällegi on rahul saavutatu üle, kuna enamik suuri asju sai tehtud.
Valija peaks mõistma, et üks asi on valimiskampaania, teine aga reaalne elu. Poliitikute eesmärk ei ole kellegi elu hullemaks teha. Kui on valida, kas teha midagi head või midagi mitte nii head, võtaks enamik ilmselt selle esimese valiku. Nii aga paraku alati ei saa. Kõigile lihtsalt ei ole võimalik meeldida. Kindlasti tuleb endale aru anda, et kõike ei saa ja tuleb teha järeleandmisi.
Näpuga koalitsioonileppes järge võib alati ajada, sest see sisaldab kindlaid plaane, mis poliitikud on eesmärgiks võtnud. Kui sealt midagi ära jääb või muutub, on inimestel alati õigus küsida, miks nii läks. Karm tõde on ka see, et opositsiooni jäänud erakonnad ei saa valimiskampaania ajal antud lubadusi kuidagi ellu viia, sest neil puudub selleks mandaat.
Mitte kunagi ei juhtu, et valija ja mõne suure erakonna vaated ning otsused sajaprotsendiliselt ühte langeksid. Enamasti toimub valitsemine koalitsioonis ning ühisleppe saavutamiseks tuleb teha järeleandmisi ja arvestada erinevate huvigruppide soovidega.
Tavaliselt jääb meelde üks halb saavutus – asi, mis jäi tegemata–, aga mitte kolm head asja, mis said ära tehtud. Valitsemine on nagu koogi küpsetamine, kus pannakse palju head kokku, aga kui just sul on mee vastu allergia, siis sinu jaoks oli see ikkagi kõlbmatu kook.
Jutu moraal on, et valimislubadusi ja valitsemise tegelikkust tuleb eristada: meile meeldib pensionitõus ja suuremad lastetoetused, ei meeldi aga maksukeskkonna korrastamine ja maksuerisuste kaotamine, kuigi lubaduste täitmiseks on peale maksude kogumise raske leida muid jätkusuutlikke katteallikaid.
Ja lõpuks: valimiste eel rääkisid mõned ajakirjanikud arglikult sellestki, et Keskerakond on Tallinnas neli aastat võimul olnud üksi, kuid palju asju, mis lubati, on ometi täitmata, kuigi koalitsioonis ei pidanud tegema ei järeleandmisi ega kompromisskokkuleppeid, et otsustamiseks hääli kokku saada. Kõik see mattus aga hirmutamise ja penoplastise propagandalaviini alla. Selgus, et see toob kõige paremini hääli ning ei imestaks, kui järgmiste valimiste eel ei viitsitaks lubaduste vormistamisega enam üldse vaeva näha.