Andres Einmann: me pole õelad

Andres Einmann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Einmann
Andres Einmann Foto: Peeter Langovits / Postimees

Mitu poliitikut on viimasel ajal esinenud avaldustega, et üks või teine ajakirjandusväljaanne suhtub teatud parteidesse kallutatult ning ei kajasta erakondi tabanud skandaale võrdse innukusega.

Vähemalt nendes ajakirjandusväljaannetes, kus mina olen töötanud, ei ole hommikustel koosolekutel kordagi käinud arutelu teemal «millisele erakonnale täna ära teha» või «millisest parteist tuleks kirjutada positiivses toonis».

Ajakirjanduses töötamise jooksul ei ole ükski peatoimetaja andnud mulle kunagi korraldust kirjutada mõnest parteist halvustav või kiitev lugu või keelanud mingi erakonnaga seotud asjaga tegelemast.

Nii mina kui ka mõned kolleegid oleme kogenud pärast ühest väljaandest teise tööle minemist mõne poliitiku järsku muutust suhtumises.

Kui varem oli võimalik inimesega normaalselt rääkida ja küsimusi küsida, siis töökohavahetuse järel võib mõnel juhul kohata suhtumist «miks ma pean sinuga rääkima, sa töötad ju selle väljaande heaks, mis suhtub meie erakonda halvasti, ja üleüldse olete te kollased».

Ei maksa arvata, et ajakirjaniku vaated elule muutuvad koos töökohavahetusega ja tema suhtumine mõnda poliitikusse või erakonda muutub vastavalt sellele, kus ta töötab. Ajakirjanikud ei ole üldjuhul õelad inimesed, kes hauvad kurje plaane ja veedavad unetuid öid, mõeldes sellele, kuidas mõne partei mainet kahjustada või mõne erakonnaga seotud skandaal maha vaikida.

Peaminister Andrus Ansip on sel sügisel valitsuse pressikonverentsidel korduvalt rääkinud, et ajakirjandus tegeleb pseudoteemadega ja ei soovi uurida mõne erakonna kahtlasi rahaasju.

Peaministrile valmistab meelehärmi see, et tema hinnangul ei uuri ajakirjandus piisavalt innukalt sotside kahtlaselt odavalt saadud telereklaami teemat.

Ansipi sõnul tundub talle, et viimase aasta jooksul on mõned ajakirjanikud mugandunud, loobunud tõe otsija rollist ja hakanud käituma kas viienda parlamendierakonnana või veelgi halvemal juhul mõne parlamendierakonna suuvoodri ja sabarakuna.

Ajakirjandus on selle teemaga tegelenud ja sotside kahtlaselt odava telereklaami teemal kirjutanud. Et sellest teemast ei ole kujunenud suurt skandaali, on seotud eelkõige vettpidavate tõendite puudumise, mitte ajakirjanduse kollektiivse vandenõuga.

Peaminister on tuntud oma statistikalembuse poolest ning talle meeldib tsiteerida Eurostati ning rahvusvahelisi edetabeleid. Kui ajakirjandus on muutunud parteide sabarakuks, miks siis on Eesti maailma ajakirjandusvabaduse tabelites kõrgetel kohtadel? Viimases Freedom House’i tabelis jagas Eesti 197 riigi seas 13.–18. kohta ning oli Piirideta Reporterite viimases tabelis 179 riigi seas 11. kohal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles