Jürgen Ligi: aafrikalikud valimised

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Viktor Burkivski

Rahandus­minister Jürgen Ligi (Reformierakond) kirjutab, et valimiste põhi­küsimus on hoopis see, kas kõige õigem, kasulikum ja ausam saab olla kõige popu­laarsem.

Kuuekümnendatel iseseisvunud Aafrikas ei toimunud kolm aastakümmet ühtki võimuvahetust vägivallatult. Siiski sõnastati neil looduslikel valimistel reeglina ka «põhiküsimus», valitsejate varastamine. Korruptsioon võitis alati, vahetus siis võim või mitte, õnne korral aitas ta hakkama saada vähema jõuga ja endal kauem varastada.

Eesti valimised on vägivallatud ja äsja saime rahvusvahelise korruptsioonihinnangu «klassi parim»: riik on aus ja läbipaistev ning korruptsioon taunitud. Siiski kiitsid poliittehnoloogid viimaste valimiste aegu katkematult, et põhiküsimus oli korruptsioon ning et selle sõnastamine edukas.

Eesti riik, see on moraali poolest Tallinna opositsioon, millest järeldus võinuks olla hoopis, et korruptsiooni kaotamine Tallinnas on sama mitteküsimus kui hambapesu. Aga vana hea tehnoloogia aita­s ometi teha valimised aafrikalikuks: korruptsioon võitis kampaania ja võitis valimised, ent midagi Tallinnas ei muutunud ega saanud keegi midagi rohkem teada.

Hea küll, korruptsioon on siiski adekvaatne munitsipaalteema, ehkki mitte küsimus, erinevalt selle kultuurikonflikti võitnud vastasrinna sõnastusest: korruptsioon ei huvita kedagi, see on igal pool, põhiküsimus on hinnad, palgad, töökohad, väljaränne.

Mitte keegi ei taibanud neil hetkedel sekkuda muu kui lause alguse peale, ehkki teine pool rääkis omavalitsuste rollist mööda ja manipuleeris inimeste tunnetega: ei hindadele, palkadele ega töökohtadele ole omavalitsustel nimelt arvestatavat otsest mõju, kui välja arvata linnaaparaat ja ettevõtluse takistused, mida ütleja ise püstitab. Aga ta valijale oli see taas signaal, et teda kaitstakse muutuste vastu, mis loovad võimalusi, ent võivad nõuda ka võimetekohast vastutust. Meediapilt on nahaalse möödarääkimise nahutamise asemel täis kiitmist ja vaiksemate häälekogujate süüdistamist saamatuses.

Korruptsiooni-agenda on ka seal, kus fakte ei ole. Hüüdlause, et võim korrumpeerib, on usaldamatuse sisendamise mäng ilma argumendita. Korruptsiooni aseaineks kõlbab erakondade rahastamise päevakorras pidamine. Seegi on mõjus. Arvamusküsitlustes tõusid ligi aastaks esikohale kaks kõige hämarama rahastusega parteid, kellest vaid ühest läks õhku õigeks ajaks ka välja, teine triumfeeris.

Rünnatu kaotas aga liidrikoha ning sai valimistel karistada. Peaministripartei peksmine on talle profülaktikaks põhimõtteliselt kasulik, ent olukorras, kus rahastamine on pedantselt korras ning mustemad konkurendid saavad teenimatu eelise, ei saa ta seda olla ühiskondlikult. Ja erakondade tegelikku rahastamist mõõdab ju hoopis hinnasilt lubadustel, millega ostetakse valija enda raha eest kokku tema hääled. See tšekk on rahastamisskandaalitsemise kahel suuremal võitjal kordades suurem kui kaotajal.

Valimiste suur võitja oli ka rahvuslik ja riiklik vastandumine, eriti võitis Vene pool. Ei ole kahtlust, et linnapeakandidaadi Interpoli tagaotsitavaks tegemisel oli mängus Vene käsi. Aga hasartselt kaasa mängis kaks parteid, pöörates selle kõrvalteema enda heaks domineerivaks, ja kumbki ei ajanud sellega Eesti asja. Kes tahtnuks valimiste küsimustes konkureerida, jäi kaotajaks.

Võitjate nimekirjas oli silmatorkav ka parteivärvides ministritest disainmööbel linnapeakandidaadi taustal. Kaitsetaktikas oli Interpol kõigest andmevahetussüsteem, ründetaktikas aga esitati tollele andmevahetusele häälekas «Eesti protest», mitte tasakaalukas kirjalik politsei järelepärimine – toonis, et kui Vene riik ja meie partei, on alibi kindel ja rahvusvaheline politseiorganisatsioon korraga eikeegi.

Enamasti oleme Eesti asja ajanud ikka ühishuve esile tuues ja integratsiooni heldelt rahastades. Abiks ei saa selles olla ei valimisteks vastandumine ega «eksperthinnangud», mis sisendavad enamikku parteisid venelastesse võõrastena.

Ma pole näinud tunnistamist, et tõrked algavad moraalist, venelaste peibutamiseks kasutatavatest meetoditest, alustõdede nagu Eesti riigi põhiseaduslik mõte või turumajandus, vaidlustamisest. Kõigil parteidel on samas oma vene sektsioon ning ülima pingutuse näitena lubas just Eesti asja linnapeakandidaat eestlastele märkamatult venelastele emakeelset asjaajamist.

Hoovusi, mis fookuse kohalikelt teemadelt ära ja volikogu kohti võitjale vedas, oli ka negatiivne kampaania professionaalsete poliitikute vastu ning erakonnatute kriitikavaba eristamine vabade, puhaste, ausate, koguni ühiskondlikult aktiivsetena. Isiklikku laimu kohtasin mina just üksnes ühe «vaba kodaniku», ametilt ajakirjaniku, sulest – ma olla öelnud, et lapsed pole valitsuse prioriteet.

Ka nii rämedat enda sildile vastu rääkimist kui «vabade kodanike» nõudmine erakonnad sundlõpetada või vabatahtlikud annetused keelata ei kuulnud ma kelleltki teiselt, mille teeb mu jaoks eriti pikantseks alati liberaali rinnaplakatit kandva ekskolleegi osalus.

Valimiste häältekogujate tipp ei saa jätta tekitamata mõtet, kui vähe on seal midagi, millega tahaks sarnaneda. Ka välise ilu ja korrektsuse taga on palju näotust ja selgrootust ning vähe ühiskondlikku ideed või sisu, kui tuleb argumenteerida.

Juured on meetodis, kuidas sellesse tippu tõustakse. Vahend on ülim sihikindlus näida, mis ei jäta ei aega ega ruumi sisukamatele asjadele, mida valitavates ametites tarvis läheb. Selleks ollakse nähtav igas võimalikus rahva kogunemiskohas, kõrtsis või kaubanduskeskuses, kõnetatakse möödakäijaid, tervitatakse kirikulisi ning vajutatakse paneelmajas kogu korruse uksekelli korraga, et pealiskaudne kontakt koos nänniga mällu jätta.

Või nagu üks staare täies siiruses kirjeldas: ma tegin mitu kuud meeletult tööd, jätsin kõik muu kõrvale, mul olid inimesed nädalate viisi väljas, ma tegin teile... kampaania! Nii üha rohkem räägitaksegi: tegi kõvasti tööd ei tähenda töökust, vaid kampaaniat.

See «töö» määrab aina rohkem isikliku valimistulemuse, ent ei taga valitsemise tulemuslikkust. Tegelikult ei ole valimised ju ka selleks, mis domineerib uudistes tagantjärele: kes kardab kambakat või kes kambaka teeb, kes «on endiselt linnapeakandidaat», kellele saab mitu abivallavanemat. Standard on ka jutt suurema läbipaistvuse, muutuste ja värskuse vajadusest, mida minu eelmistes kodulinnades näiteks ajavad just need, kes ise olid siianigi võimul.

Kokkuvõttes on valijale otsustamise ajal näidatav pilt väga värviline, ent täiesti teistsugune kui valimiste eesmärk. Kõigi valimiste põhiküsimus on seega hoopis, kas kõige õigem, kasulikum ja ausam saab olla kõige populaarsem.