Erkki Bahovski: lootus paremale elule ei kao

Erkki Bahovski Foto: Toomas Huik

Sotsiaalmeedia abil jõudsin uudiseni, mille järgi sai hevimuusikasõltlane Rootsi riigilt oma «puudele» toetust. Uudis oli küll kaks aastat vana, kuid sellegipoolest leidis see taas kasutust kui näide, millega naeruvääristada heaoluriiki.

Eestis kõlab vägagi tihti arvamusi, nagu oleks heaoluriik oma aja ära elanud. Mõttetud toetused, mõttetud pensionid ja igaüks vaadaku ikka ise – need on summa summarum loosungid, mis Eesti avalikkuses järjekindlalt ringlevad. Olen kuulnud arvamusliidreid toomas sama näidet pensionide ajutise iseloomu kohta – et umbes sada aastat tagasi polnud pensione olemas, miks need siis praegugi peaksid olema? Demagoogitsedes võiks ju seda mõtet edasi arendada ja arutleda sellegi üle, et veidi üle saja aasta tagasi polnud ka lennukeid ja ega autodki ole just väga vana leiutis...

Eestile on aeg-ajalt peetud loenguid, et oleme liiga kinni ajaloos. Tõepoolest, kui jälgida arutelusid Eesti keskaja, 1939. või 1944. aasta üle, tundub, et igasugune arunatuke on läinud piiri taha ja diskussioon on taandunud emotsionaalseks sõnnikuloopimiseks. Mujal maailmas ollakse ajaloos kinni samamoodi, kuid võib-olla ei väljendu see kinniolek nii emotsionaalselt, vaid kavakindlates poliitikates.

1929. aasta suurest majanduskriisist tekkinud massiline tööpuudus, vaesumine ja Euroopas äärmusluse tõus (Venemaal oli sellele eelnenud Esimesest maailmasõjast, näljast ja kodusõjast tulenevalt bolševike võimulepääs), mis päädis lõpuks Teise maailmasõjaga, sundis sõjajärgseid poliitikuid otsima vastuseid kapitalismist tekkivale võivale ebakindlusele. Sündis heaoluriigi idee, mis pidi eos nullima vaesuse, kihistumise ja leevendama kapitalismist tekkivat ebakindlust. Just traumaatiline ajalooline kogemus on otsene ajend heaoluriigiks, ehkki kriisidki – nagu on küüniliselt väljendatud – annavad võimaluse teha seni kalevi all olnud reforme.

Ajakirja Foreign Affairs märtsi/aprilli numbris kirjutab Ameerika katoliikliku ülikooli professor Jerry Z. Muller artiklis «Capitalism and Inequality. What the ­Right and the Left Get Wrong», et «alles modernse heaoluriigi loomine võimaldas kapitalismil ja demokraatial suhtelises harmoonias koos eksisteerida».

Senise heaoluriigi mõranemine majanduskriisi tõttu on toonud aga esile kapitalismi vana probleemi – ebakindluse. Äritegemist ja majandust pole võimalik sada protsenti planeerida, võidab see, kes kasutab riski parimal viisil. Kuid riskimoment ise tekitab põhivastuolu – ajal, mil valijad ootavad poliitikuilt stabiilsust, tähendab majanduskriisist tugevnenud ebakindlus otse vastupidist. Sõnaga, poliitikud peavad häälte saamiseks lubama midagi, mis jääb väljapoole nende võimalusi.

Embrace insecurity (võtke ebakindlus omaks), oli nõuanne, mida üks Taani mõtleja väljendas sel kevadel Tallinnas Euroopa Liidu Majas peetud vestlusõhtutel. Mõtlejad võivad endale sääraseid väljaütlemisi lubada, poliitikutel on mängumaa märksa ahtam.

Heaoluriigi surmakuulutajad võiksid heita pilgu tagasi ajalukku ja leida sealt tõdemuse, et üldiselt pole rahvamasse köitnud usundid/ideoloogiad/õpetused, mis ennustavad tumedat tulevikku ja saadavad välja sõnumi, et õndsus ei saabu paratamatusena mitte kuidagi. Suured lunastususundid – olgu selleks siis kristlus või islam – on kuulutanud paradiisi. Kirik on pakkunud mingit stabiilsust näiteks 5.-6. sajandi Itaalias, mil poolsaart räsisid barbarite sissetungid. 21. sajandil on kirikuga lood muidugi teistsugused, ent sama põhimõte kehtib ka praegu: inimesed janunevad lootuse ja positiivse sõnumi järele.

Tume tulevik ja ebakindlus võib kõne alla tulla üksnes kriitilistel hetkedel. Meenutagem Winston Churchilli kõnet verest, higist ja pisaraist (lõppude lõpuks ei võitnud ta 1945. aasta parlamendivalimisi).

Niisiis küsigem, kas kasinuspoliitika pole mitte just see negatiivne sõnum. Veri, higi ja pisarad majanduskriisi tõttu? Kuidas käivad koos kasinuspoliitika ja heaoluriik? Kasinuspoliitika on siiski vahend, mitte eesmärk omaette. Ükski poliitik pole astunud rahva ette sõnumiga, et kärpida tuleks üksnes kärpimise enese pärast. Või nagu armastas öelda kolmest musketärist Porthos: «Ma võitlen sellepärast, et ma võitlen.» Kui keegi vaevub tungima loosungitest ja klišeedest kaugemale, avastab ta, et igasugused strateegiad ja kavad seisavad ikka inimese heaolu eest. Ehk siis veri, higi ja pisarad heaoluriigi nimel.

Mõistagi, nagu märgib ka Muller, suurendab võitlus heaoluriigi eest kiusatust suurendada ühtlasi ka riigi sekkumist majandusellu. Üks lahendusi, kirjutab ta, on sissetulekute ümberjaotamine majanduse tipust alumise otsani välja. Ent «samad jõud, mis viisid suurema ebavõrdsuseni, panevad end uuesti maksma, nõudes rohkem või agressiivsemat ümberjaotamist». Ning teiseks tekitab pidev ümberjaotamine rahulolematust ja nullib majanduskasvu soodustavad asjaolud. Rahulolematust tekitab ka mingite rühmade eelistamine teistele (kas hevimuusika kuulajad on kuidagi paremad näiteks rahvalaulu kuulajaist?).

Muller näeb lahendust majanduslikus innovatsioonis koos interneti üha suurema ärakasutamisega. Ning selles, et valitsused peaksid säilitama majanduslikud võimalused kõikidele. See on ilus mõte, ent kuidas seda ellu viia, see jääb paraku lahtiseks.

Uue ajaloolise ajastu alguse kuulutamisega – see eeldab ühtlasi vana kehtetuks tunnistamist – on alati keerulised lood. Külma sõja lõppu hõikasid poliitikud maha alati, kui selleks võimalus avanes. Kardetavasti on siiski kätte jõudnud aeg, kus inimese heaolu üha kasvava üleilmastumise taustal tuleb üle vaadata. Aga vaid üle vaadata, mitte lõpetatuks lugeda.

Üleilmastumine on pannud ümber mõtestama uusajast pärit mõisteid, nagu «suveräänsus», «rahvusriik» ja ilmselt siis ka «heaoluriik». Kuid protsess on pooleli ja nentigem, et Vestfaali rahuga 1648. aastal sündinud rahvusriik ja mittevahelesegamispõhimõte kristalliseerusid hulk aega hiljem. Praegu ei oska me veel öelda, millisest sündmusest sai alguse muutus, kuid tajume siiski, et muutus on käimas.

Üheks muutuse väljenduseks on rahvusriigi suutmatus ohjata üleilmastumisega kaasnevaid jõude. Tuleb taas tõdeda: väikeriigi poliitik ei saa lubada, et näiteks Lehman Brothers ei lähe pankrotti ja midagi ei juhtu. Sestap on asjatu loota, et heaoluriigi olemasolu/mitteolemasolu sõltuks üksnes ühest riigist. Samamoodi on aga asjatu loota, et üleilmastumine paneb kõik paika ja riik ei saaks ise midagi teha. Tasakaalupunkti leidmine rahvusriigi ja üleilmastumise vahel näibki olevat praegu põhiülesandeks ja selle otsimisprotsessi hulka käivad ka arutelud demokraatia defitsiidi ja heaoluriigi tuleviku üle.

Keerukate mõistete ja süsteemide taga ei tohiks ära unustada ka inimest. Vaatamata sellele, et siinkirjutaja usub ajaloolisse arengusse, on inimese enda põhiloomus läbi sajandite samaks jäänud. Sellesse loomusse kuulub ka – nagu öeldud – lootmine ja igatsus stabiilsuse järele. Mõni võib ju vaielda, nagu propageeriksid igasugused raamatud, filmid ja teadjamehed (-naised) väljaastumist rutiinist ja nn uue elu alustamist ning on populaarsed, ent see on üksnes pinnavirvendus. Läänemaailma rahuga harjunud elanik ei kujuta ilmselt olukorda, kus ta peaks näiteks maailmas reisima, ilma et USA laevastik tagaks merede turvalisuse, või et ta võidakse lihtsalt röövida (muidugi on ka sellest kõrvalekaldeid, kuid see ei ole reegel). Kuidas näeks välja elu ilma hüvesid ja turvalisust pakkuva heaoluriigita nii, et ei tekiks sotsiaalseid mullistusi, on ilmselt miljoni dollari küsimus.

Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.