Kaido Kreintaal.

FOTO: Tairo Lutter

Huvi on üks õppimise eeldusi, aga seejuures ka hädavajalik tingimus, ilma milleta on õppimine võimatu, kirjutab Rocca al Mare kooli direktor Kaido Kreintaal.

Augusti lõpus sõnastasid kaks Eesti hariduselu arvamusliidrit, Jaak Aaviksoo ja Mati Heidmets, Õpetajate Lehe artiklites Eesti hariduselu võtmeküsimused. Arvestades autorite erimeelsusi paljudes varasemates hariduspoliitika vaidlustes, võiks üksmeelt hariduse põhiküsimuste sõnastamisel pidada isegi märgiliseks.

Minister Jaak Aaviksoo läheb tõenäoliselt Eesti hariduspoliitika ajalukku, sest ta küsis ilmsesti esimese ministrina leheveergudel kõige olulisema hariduse sisu puudutava küsimuse: kas Eesti kool on huvitav?

Kui seda küsimust pidevalt ei esitata, on hariduspoliitika «ajamine» tegelikult samasugune nonsenss kui kaitsepoliitika «tegemine», küsimata, kas oleme kaitstud. Aaviksoo meenutas harituks saamise valemit: huvi korda õppimisele kuluv aeg.

See on muidugi äärmuslik lihtsustus, aga asja sisule viitab väga hästi. Kui esimene tegur on null, siis on seda ka tulemus. Ja kui üks tegureist on veel negatiivne... Heidmets avas oma loos teist poolt: mida siis tuupimise kõrvalt ülejääva ajaga peale tuleks hakata. Lühidalt, õppida ja harjutada sotsiaalseid oskusi, mis on tulevikus nii inimliku õnnelikkuse kui majandusliku konkurentsivõime alus.

Me oleme isekeskis arutanud, et hoolimata süvenevast sügisest näib hariduselus tärkavat kevad. Teemad, mida nii koolide avangardi seas kui ka õpetajate tubades laiemalt juba aastaid on arutatud, näivad olevat saanud tegelikkuses aruteluküpseks.

Õhus on lootust, et hariduses võivad toimuma hakata tõepoolest põhimõttelised ja kvalitatiivselt olulised muudatused. Meiegi tahame anda oma panuse, et muutuste tuuled ei vaibuks.

Sõnumitooja mõrvamist on ajaloos ikka aeg-ajalt esinenud. Mitmed kommentaatorid on Aaviksoo ettepanekut pilganud stiilis, et kui vähendame õppekava poole võrra, kas see tähendab, et õpime terve rehkenduse asemel pool või et tunneme tuntud kunstniku töödest ühte perioodi. Või on vastatud, et ega koolis ei peagi olema huvitav ja lõbus, kool ei pea olema lõbustuspark. S.t on loetud välja, nagu Aaviksoo väidaks, et huvi ongi kooli eesmärk. Ei ole ja ega Aaviksoo ega ükski teine vastutustundlik hariduses tegutseja seda ei väidagi. Huvi on üks paljudest õppimise eeldustest, aga seejuures siiski üks hädavajalikest tingimustest, ilma milleta on õppimine võimatu.

Koolipidajatele ei tohiks olla saladuseks, millest õpetajaskond on rääkinud aastaid: õpilased omandavad kolmandiku, paremal juhul poole õppekavas nõutust. Alati ei ole probleemiks õppekava maht, vaid ka õppekava sisu on kohati elukauge ning ei tekita huvi ega toeta mõistmist.

On siiski mõned universaalsed printsiibid, mille ümberhindamine on 21. sajandi kooli tarbeks hädavajalik. See, millest alustada, on samas võrdlemisi selge. Haridussüsteem ei ajakohastu, kui hindamine ei ajakohastu. Äsja saime taas lugeda üle-eestilisi riigieksamite edetabeleid. On inimlik ja loomulik, et õpetajad ja koolid tervikuna tegutsevad selle nimel, mida hinnatakse. Praegu hinnatakse aga seda osa ajast, mida õpilane kulutab faktide meeldejätmisele.

Samas ei hinda me sotsiaalseid oskusi, suhtumist ja silmaringi kõige laiemas mõttes – seda osa haridusest, mida õpilane omandab väljaspool faktivabrikut. Ülikoolid oma vestlustega üritavad neid oskusi juba hinnata. «Elu» hindab rohkem oskusi kui abstraktseid teadmisi. Loomulikult ei toimi üks teiseta, ilma teadmisteta pole ka oskustel mõtet.

Peamine on aga lõpetada loovuse suretamine. Mõjukas Briti hariduse visionäär Kenneth Robinson on tabavalt kirjeldanud tänapäeva haridussüsteemi mittevastavust ühiskonna vajadustele. Robinson kirjutab, et meie haridussüsteem põhineb endiselt paarsada aastat vanal jäigal ainete hierarhial (tipus matemaatika ja keeled, põhjas loovusained), mille eesmärk on valmistada ette ülikooliprofessoreid. See on haridussüsteem, mis keskendub inimese kehast vaid peale ja sellegi puhul vaid selle vasakule poolele.

Sellise haridussüsteemi tulemiks on aga pigem suur hulk kehvasid professoreid, ent enamjaolt hoopis neid, kelle andekus ei vasta ametlikule šabloonile ja kes ei leiagi seetõttu elus oma teed. Piltlikult öeldes, me proovime sageli teha ka baleriinidest matemaatikuid, andmata endale aru selle tegevuse viljatusest ja mõttetusest.

Oleme ka Rocca al Mare koolis kõik need aastad püüdnud tegeleda kõige olulisemaga – lapse arenguga. Seejuures sai kohe alguses kokku lepitud, et kui me midagi avastame või loome, mis ka teistele võiks huvi pakkuda, siis oleme avatud. Paljud asjad koolis ei sõltu ainult võimalustest, vaid tihtipeale piisab tahtest ja soovist midagi muuta.

Oleme koolis kõik õppijad – kõik koos rikastame üksteist ja kõigil on õigus eksida. Inimeselt inimesele suhtlemine loob parema aluse eneseväljenduse ja koostööoskuste arendamiseks. Esimesel neljal aastal ei panda õpilastele hindeid, vaid antakse tagasisidet kirjalikult, pöörates tähelepanu suhtumisele ja sotsiaalsetele oskustele. Arenguvestlused, mille fookuses on iga konkreetse lapse areng, toimuvad igal aastal kõikide õpilastega.

Võimalusi, millega tuupimisest üle jääv aeg täita, on mitu. Üheks näiteks on loodusklass, kus õpetajaks on Loodus ise ja rõhk pole mitte ainult taime- või loomariigi tundmaõppimisel, vaid õpime üheskoos lahendama kõikvõimalikke situatsioone ning probleeme, mida elu pakub.

Samasuguseid näiteid, mis lähevad hästi kokku nii Aaviksoo püstitatud probleemide kui ka Heidmetsa kirjeldatud lahendustega, leiab eri tüüpi koolidest üle Eesti, ilmselt pea igast koolist, pea iga õpetaja tundidest. Ainult kas me neid näiteid ikka teame? Hiljaaegu tegime oma õpetajate seas küsitluse ja saime pika rea uusi näiteid, kuidas üldpädevustega igapäevase ainekäsitluse kõrval ja sees tegeldakse. Eesti hariduses on paljud asjad väga hästi. Kas pole mõttekas alustuseks koguda meie õpetajate häid praktikaid ja neid üksteisele levitada?