Marti Aavik: saamatute kaeblemine

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kas ajakirjandus on süüdi, et keegi sai vähe hääli? Mind paneb tõsiselt imestama, et pikki aastaid ajakirjanduse olemust üpris adekvaatselt taibanud ja kirjeldanud peaminister Andrus Ansip on tahtlikult astunud sama reha otsa, mis lõi (väikseima?) sinika rahvaliitlastest riigimeeste otsmikule. See ei ole ähvardus! See on pragmaatiline tähelepanek, et reformierakondlaste (aga ka sotside) viimaste nädalate sõnavõtud ajakirjanduse kohta pole enam adekvaatsed. Polevat üldse kirjutatud, kust on pärit näiteks Ülemiste liiklussõlme ehitamise raha, polevat üldse selgitatud selle olemust jne. Need süüdistused ei vasta tõele ja tähelepanelikud Postimehe lugejad teavad seda.

Valdo Randpere on nüüd tulnud välja jutuga, et tema kõrgetasemeliste osalejatega arutelu ühistranspordi teemal ei saanud mingisugust ajakirjanduse tähelepanu. Saan rääkida Postimehe arvamustoimetuse nimel ja enda ning kolleegide mälule toetudes kinnitada, et auväärt riigikogu liige pole meile pakkunud ühtegi arvamuslugu sel teemal. Küll aga meenutan piinlikkusega, et jätsime tõesti avaldamata Eerik-Niiles Krossi väga olulise artikli sellest, kuidas Putin Armeenia presidendi nurka surus. Vaba maailm kaotab Kaukaasia ja sealsed inimesed vabaduse ise oma asjade üle otsustada, aga meil on linnavalimised ja kramplik tasakaalupüüd…

Kuidas siis tõmmata ajakirjanduse tähelepanu olulistele asjadele? Toon ühe näite.

Olen imestuse ja imetlusega jälginud, kuidas üks abiturientide seltskond on järjepanu suutnud saada mitmele oma kaalukale, ent ikkagi kooliõpilaste tasemel ettevõtmisele lausa uskumatult palju ajakirjanduse tähelepanu, alates rahvusringhäälingust kuni meelelahutusportaalideni välja. Kusjuures mängus pole sugugi olnud «isa käsi»!

Mina sain neid aidata ainult märkusega, et oleks väga rumal jääda lootma sellele, et kui oled pressiteate välja saatnud, siis ongi ajakirjanike tähelepanu garanteeritud. Umbes võrdse kaaluga, nii- ja teistsuguse väärtusega teateid tuleb iga päev väga palju. Neist eristumiseks tuleb väga selgeks mõelda, mis on sinu sündmuses uudisväärtuslikku, ning seejärel seda ideed isiklikult(!) «müüa».

Kui ilma igasuguste PR-kogemusteta kooliõpilased suudavad seda tööd teha, kuidas saab siis olla võimalik, et kõrgelt haritud ja hästi makstud erakondlased seda ei oska või ei viitsi? Kuidas on võimalik, et isegi mina kuulen Randpere kõrgetasemelisest ühistranspordi konverentsist alles valimiste eelõhtul ja pean seejuures veel taluma lahmivaid solvanguid kogu ajakirjanduse kohta? Kas hakkame nüüd kõik koos nutma?

Jutul «palaganist» on hapude viinamarjade mekk juures. Maksumaksja raha omastamist ei tasu panna ühte patta eduka vastukampaaniaga sellele!