FOTO: Raamat

Ajalugu olla võitjate lugu, sest kaotajaid ei taheta kuulata, kui neile üleüldse sõna antakse. «Unustatud sõdur» on kaotaja sõnum. Saksa-prantsuse nooruki meenutus karmist teekonnast teises ilmasõjas mittemillegi nimel.

Tegelikult ei suuda kõrvaltvaataja end panna ligilähedaltki 17aastase teise ilmasõtta kistud nooruki olukorda, keda paelus mundri väärikus ja marsisammu kõla, kes uskus Saksamaa propagandat ning kel puudus aimdus maailma tegelikkusest ning samavõrd sellest, mis teda ees ootab. Ei läinud aastatki, kui poisikesest sai mees, kuid kas sõda on parim viis mehistuda?

Sajeri odüsseia algab ajal, mil sõjas toimus pööre – Stalingrad ei langenud, küll aga Saksamaa 6. armee. Kogemusteta nooruki jaoks on esimesed kuud sõdurina kui suurte inimeste mäng, kuhu ta on taeva tahtel sisenenud. Vooriteenistus, kuhu ta määratakse, ei anna täit pilti sõja olemusest, kuid juba väiksemadki nähtud ja kogetud kaadrid – kuidas vange käsigranaatidega tapetakse, kuidas rinne on venelaste turmtule all kui põrgukatel ka siis, kui sa kaevikus istud, kuidas juhuslik kuul võib tappa igaühe – peaksid käivitama kaitsemehhanismi ja sundima põgenema. Aga ei, määravaks saavad hoopis pealtnäha tühised asjad, mis kokkuvõttes sunnivad nooruki vabatahtlikult rindele minema ning kogema sõja tegelikku õudu.

Raamat on aus kuni lõpuni, kirjeldades saksa sõduri teekonda mittekuhugi kogu tunnetetäiuses. Kõrvalseisjale mõistmatu viha vastase vastu, kelle maale sa ise tungisid ja keda sa vaibumatu kirega hävitad; hullumine, kui parim sõber sureb su kätel; taas hullumine, kui satud tapatalgute keskmesse...

«Kui ta kergitas ettevaatlikult pead üle kaevikuserva, lõhestas õhku meie õmber mitu järjestikust plahvatust. Mehe kiiver ja osa peast lendasid kümne meetri kaugusele. Hirmsa karjega kukkus ta meile otsa ja ta purustatud pea sattus Hallsi käte vahele. Olime verd ja lihatükke täis pritsitud. Halls viskas jubeda laiba kaugele eemale ja surus näo vastu mulda. Kostis veel vägevam plahvatus, hele valgus täitis kaeviku ja muld meie kuulipidujate all hakkas liikuma nii, et need kukkusid ümber.

Need, kes ei olnud hirmust keeletud, karjusid nagu segased:

«Meil on lõpp!»

«Ema, see olen mina!»

«Meid maetakse elusalt!»

«Appi!»»

Noor mees oli uskunud, et võitleb millegi eest, suure ürituse eest, kuid sai lõpuks teada, et võitlus oli toimunud eimillegi nimel, ta kaaslased olid surnud eimillegi eest – veel hullemgi: ettevõtmise nimel, mille maailma südametunnistus hukka mõistis. Nähes, et keegi ei mõista teda ega tema kaaskondseid, kaotajaid, ega taha kuulata, kirjutas Sajer selle kaheosaliser raamatu.