Urve Eslas: hunt, hunt!

Urve Eslas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Eslas
Urve Eslas Foto: Postimees / Scanpix

Läinud nädalal avaldas Google edetabeli riikidest, kes on näidanud huvi internetis leiduva info tsenseerimise vastu. Valitsuste võrdlusest võib välja lugeda, et teistest mitu korda enam on info kustutamist nõudnud Brasiilia, Saksamaa, India ja USA (Eesti on edetabelis vähem kui kümne taotlusega viimaste seas).




Google’i esindaja sõnul on avalikustamise taga kindel plaan anda kodanikele enam informatsiooni selle kohta, millega nende valitsused õigupoolest tegelevad. See pilt Google’ist kui radikaalsest avalikustajast ja tsensuuri vastu astujast aga kahvatub veidi, kui infopiirangute sisusse süveneda.



Nii selgub, et Brasiilia ja India valitsuse tsenseerimissoovide taga on palve eemaldada laimava sisuga libakontod just nendes maades ülipopulaarses suhtluskeskkonnas Orkut. Saksamaa on taotlenud neonatslike ning vägivaldset pornograafiat sisaldavate lehekülgede piiramist.



Mis USAsse puutub, siis ilmselt on kõigil meeles pahameel, mille põhjustas pilt ahvina kujutatud Michelle Obamast ja mis hoolimata korduvatest palvetest siiani esimese otsingutulemusena ekraanile ilmub.



Nende näidete põhjal võib näha, et tsensuuriks nimetatu, mille rangema vormina oleme harjunud mõistma kodanike tahtele vastanduvat tegevust, väljendub siin enam kodanike soovide vahendamisena nende õiguste kaitsmiseks. Väiksem tsenseerimistaotluste arv võib seega näidata riikide passiivsust kodanike eest seismisel.



Kui Google tahab «laiendada internetipiirangute-vastast kampaaniat teadlikult väljapoole autoritaarsete režiimide ringi», nagu vahendas Financial Times, peaks see tähendama, et nende režiimide kohta on vähegi arvestatavad andmed juba olemas. Kuid näiteks Hiina järel seisab küsimärk – tsensuurinõuded on riigisaladus. Kaheldavad on ka mitme teise riigi kohta käivad andmed. Nimelt ei näita Google’i statistika andmeid riikide kohta, mida tavapäraselt internetitsensuuriga seostatakse, sest analüüs ei arvestanud filtrite kasutamist internetimaterjalide blokeerimiseks.



Seega võib arvata, et enam kui soov näidata kodanikele «millega nende valitsused õigupoolest tegelevad» on Google’i sellise sammu taga vajadus rehabiliteerida end Hiinaga tsenseerimisvallas koostöö tegemise pärast. Avalikkuse kõva kriitikat arvestades on mõistetav, miks Google tunneb vajadust näidata, et kui on vaja valida poolt, on nemad kasutajate, mitte valitsuste paadis. Sõltub ju esimestest Google’i majanduslik tulevik.



Paraku juhib iga selline «avalikustamine» tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale ja tsenseerimisprobleemi tõsiseltvõetavus avalikkuse silmis lahjeneb.


Kui mitu korda võib karjapoiss hundi eest hoiatada, et tema hoiatust ikka veel tõsiselt võetaks?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles