ALEKSANDER REBANE,

Montana Ülikooli professor, USA

Lugesin huviga 10. juuni Postimehest Priit Pulleritsu ja Kaarel Tarandi artikleid, kus nad kutsuvad üles eesti noori minema välismaale (USAsse) õppima. Mõlemas artiklis on nii mõndagi asjalikku, kuid kahjuks ka rida ilmselt USA oludega mitte kursis olemisest tingitud vääratusi, mis üldpilti tugevasti moonutavad.

Suur osa välisüliõpilasi on tegelikult ülikoolide kõrgemas astmes (graduate school), mis vastaks umbes magistri- ja doktoriõppele. Eriti reaalainete valdkonnas on selles kõrgemas astmes ette nähtud mitmesugused võimalused õppemaksu ja ka elamiskulude tasumiseks, kusjuures üliõpilased saavad enamasti tööd juhendaja uurimisgrantide täitjatena.

Ülikooli alumine aste (undergraduate school) on aga kindlasti tasuline, kusjuures õppemaks on piisavalt kõrge ka nendes koolides, mille nimed ehk eesti publikule pole kõrva puutunud. Õppimise kõrvalt töötamisega saab ehk veidi taskuraha teenida, kuid kindlasti mitte tasuda olulist osa õppemaksust.

Suur osa ülikooli lõpetajatest tasub oma põhihariduse võlga veel 5-10 aastat pärast lõpetamist. Seega on näiteks Hiina RVst tulnud üliõpilaste osas tavaline, et enne lõpetatakse kodumaal nelja-aastane põhikursus ja alles seejärel tullakse USAsse doktorikraadi tegema.

Julgen väita, et suur osa neist ei naase kodumaale, vaid leiab USAs oma kvalifikatsioonile vastava tegevuse. Seega on jutt suurema hulga eesti üliõpilaste saatmisest USA parimatesse (loe: kallimatesse) õppeasutustesse pehmelt öeldes naiivne. Selline suurejooneline liigutus ei lahenda mingil määral Eesti riikliku haridussüsteemi ees seisvaid probleeme. Tahtmata ütelda, et USA kõrgkoolidesse ei tasu õppima tulla, mööngem siiski, et probleeme lahendatakse ikka sihikindla tegevusega kohapeal.