/nginx/o/2016/05/12/5374759t1h56a4.jpg)
Järgmisel aastal tähistab Eesti 20 aasta möödumist Eesti taasiseseisvumisest. 20 aastat on mõnes mõttes lühike, teisalt aga pikk aeg. Vaadates tagasi viimasele 20 aastale, tundub see imelühikesena – äsja see kõik ju oli: Hirvepark, Balti kett, rahareform, Vene vägede väljaviimine, astumine NATOsse ja Euroopa Liitu.
1960. aastal, kui ma sündisin, oli Eesti okupeerimisest samuti möödunud 20 aastat. See ja kõik järgnenud õudused – sõda ja küüditamised – tundus nooruses mulle asuvat kuskil väga kauges minevikus.
20. sünnipäeva pidav taasiseseisvunud Eesti saab aga sama vanaks, nagu jõudis saada Eesti Vabariik 1940. aastaks. 20 aastat on iseseisvale riigile lühike aeg. Nii peamegi tõdema, et vaatamata oma näiliselt juba soliidsele eale, on Eesti riik tegelikult ikka veel noor. Meid pole lihtsalt lastud kunagi vanaks saada.
Teatavas mõttes on noor kogu eesti rahvas. Oleme ühelt poolt kuulutanud end vanimaks Euroopas, teiselt poolt peame aga tõdema, et enesest teadlikuna ehk eestlastena oleme Läänemere kallastel elanud vaid 150 aasta ümber.
Sellel taustal pole imestada, et noorusel on Eesti jaoks eriline tähendus ning et just noored on Eesti ajaloos korduvalt määravat rolli mänginud. Noored olid Jakobson, Koidula ja Hurt, lausa häbiväärselt noored olid Eestile sinimustvalge lipu andnud Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed. Eesti riiki iseseisvusele tüürinud Vilms, Päts ja Laidoner olid muu maailmaga võrreldes samuti poisikesed, sama noor oli taasiseseisvunud Eesti esimene põhiseaduslik valitsus.
Neist veelgi nooremad olid aga need vabatahtlikud, kes 1918. aastal kõigi mõistlike ja tarkade inimeste kiuste relvad haarasid ning Eesti eest võitlusse astusid, või need noored, kes 1988. aastal lauluväljakul sinimustvalgeid lippusid lehvitades laulva revolutsiooni käigus Eesti vabaks laulsid.
Sellises nooruslikkuses on oma suured voorused. Noored on julged ja ettevõtlikud, nad ei tea tihti, mis on võimalik ja mis mitte, suutes seetõttu korda saata ilmvõimatuid asju. Juba iseseisev Eesti ei tohiks loogikareeglite järgi otsustades olla võimalik. Iseseisva Eesti poole pürgijaid on seetõttu ikka pisut imelikuks peetud – esimene Eesti Vabariigist luuletaja Juhan Liiv oli teatavasti lausa paberitega hull.
Ometi on iseseisev Eesti olemas. Väljakujunenud tõsiasju eitav hoiak ning puudusi voorusteks muutuv suhtumine on Eestil võimaldanud tõusta riigiks, millest tihti räägitakse kui eeskujust, kuidas väljapääsmatuna tunduvatest olukordadest välja pääseda, kelle tehtut tasub järgida. See on oluline saavutus.
Teisalt kummitab noorte loodud riike ühel hetkel oht stagneeruda. Ühiskonna areng sõltub teatavasti võimest muutuda. See eeldab aga vähemalt teatavat verevahetust. Noorena riigitüüri juurde pääsenud mehed ei kipu aga sealt niipea lahkuma.
Neis on jõudu ja energiat riigiasjade ajamiseks veel küllaga – mõnel maal selles vanuses vastutavatesse ametitesse alles pääsetakse. Nii jääb noortele aga edenemisruumi väheks, neil puudub eelmisele põlvkonnale osaks saanud eneseteostusvõimalus.
See võib aga viia üsna negatiivsete tagajärgedeni. Sest tulevikku vaatav riik vajab elukogemusele tugineva järelemõtlikkuse kõrval ka nooruslikku järelemõtlematust. Mitu 1939.–1940. aastaks kolmekümneseks saanud meest on meenutanud, et neile tundus, nagu oleks selleks ajaks juba soliidsesse ikka jõudnud riigijuhid langetanud alistumisotsuse kergekäelisemalt, kui seda oleks teinud noor põlvkond.
Kui 1918. aastal virutas noor Päts rusikaga vastu lauda ning käsutas mehed Narva alla punaväele vastu, siis 1939. aastaks oli ta muutunud targaks ja ettevaatlikuks poliitikuks. Noortele tundus ka, et kui neile oli iseseisev Eesti saanud ainsaks reaalsuseks, siis erinevaid aegu ja võimusid näinud vanemale põlvkonnale see nii ei olnud, mistõttu iseseisvusest loobuda oli nende jaoks kergem ja lihtsam – oli ilus aeg, aga nüüd naaseb kõik taas endistesse roobastesse.
Sellised süüdistused võivad olla ülekohtused, kuid nõnda paljud selle reedetuks kutsutud põlvkonna liikmed tundsid. See oli põlvkonnaga suures osas sündinud, üles kasvanud ja hariduse saanud iseseisvas Eestis. Seda põlvkonda on peetud läbi aegade kõige andekamaks ning tugevamaks Eestis.
Kui see põlvkond 1930. aastate lõpul avalikkuse ette astus, ehmatas ta paljusid vanema põlvkonna inimesi – ta tundus kuidagi väherahvusliku, kosmopoliitliku ja pealiskaudsena. Ometi võitles just see põlvkond eriti ägedalt iseseisvuse eest, alistumata ka siis, kui riik seda tegi.
See põlvkond hävis lootusetus vastupanuliikumises, lahingutes Narva all, Sinimägedes ja Emajõel, võitlustes Eesti metsades ja soodes, küüditamisel ja vangilaagrites. See, et Eesti ei suutnud seda põlvkonda kaitsta ja lasi selle unistused kildudeks lüüa, oli üks tema suuremaid ebaõnnestumisi.
See kõik meenub mulle, vaadates tänapäeva Eestis üles kasvanud noorust. Selles peitub ilmselt ka suurim väljakutse taasiseseisvunud Eesti jaoks. Nii peakski taasiseseisvunud Eesti suurimaks eesmärgiks olema teha kõik sellest, et 1939.–1940. aasta häving enam kunagi ei korduks, et Eesti ei peaks jälle kaotama 20 protsenti haritumat ja aktiivsemat osa ühiskonnast, et vabaduses kasvanud noored saaksid oma unistused vabalt teoks teha.
Ei hakka salgama, et just see on olnud minu eesmärgiks poliitikas. Selleks tuli Eesti esiteks pöörata idast läände ja seejärel muuta see pööre pöördumatuks. Olen õnnelik, et olen saanud selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidata.
Samas ei saa seda tööd lõpetatuks pidada. Oma julgeolekut peame kindlustama edaspidigi ning seda üsnagi erinevatel aladel, alates psühholoogilisest kaitsest ja lõpetades tervele Eestile jätkusuutliku arengu tagamisega.
Sellel taustal tekitab muret viimases inimarengu aruandes esitatud tõdemus, et Eesti on enda meelest kuidagi valmis saanud, muutunud vähem vastuvõtlikuks uuendustele, on kuidagi sulgunud. Kui asjad tõesti selles suunas liiguvad, siis ähvardab Eestit tõsine oht oma noortest, vähemalt aktiivsemast osast neist ilma jääda. Sest tänapäeva maailmas leiavad nad endale tegevust lihtsalt mujalt.
Eesti ei saa seda endale lubada. Siin on probleemiks ka noorte tööpuudus, mille vähendamine peab olema üks riigi prioriteete. Haridusministeeriumi programmi «Tagasi kooli» võib siin ainult tervitada, seda enam, et see aitab kaasa igavikulisele eesmärgile saada suureks vaimult. Samas peab Eesti aga üldisemalt püsima riigina, mis on piisavalt uuenduslik ja avatud, et oma noortele unistuste realiseerimiseks võimalusi pakkuda.
Nende eesmärkide saavutamine on seda olulisem, et taasiseseisvunud Eestis üles kasvanud noorte üle on Eestil tõsist põhjust rõõmu tunda. Tean, et praegugi räägitakse, et noorus on hukka läinud, et ta pole hästi kasvatatud ega piisavalt patriootlik.
Ma pole sellega nõus. Nagu 1930. aastate põlvkond, on ta omal kombel sügavamalt rahvuslikum, kui võõra võimu all sündinud seda saaksid olla – omal loomulikul, lihtsal kombel. Nende jaoks on iseseisev Eesti lihtsalt taas ainus mõeldav realiteet. Eesti ei tohi nende noorte lootusi petta.
Käisin mõni kuu tagasi Rakvere gümnaasiumis. See on üks väheseid koole, kus Vabadussõjas langenud õpilaste nimesid kandev marmortahvel elas peidetuna üle kogu okupatsiooniaja ning seisab nüüd uhkelt oma endisel kohal.
Nüüd algatasid selle kooli lõpuklassid aga selle kõrvale teise samasuguse mustast marmorist kuldsete tähtedega tahvli püstitamise – II maailmasõjas Eesti eest võidelnud soomepoistele.
1944. aasta augusti viimastel päevadel Tartu alla lootusetusse lahingusse sõitev soomepoiss Heino Susi on oma mälestustes meenutanud, kuidas need Kuperjanovi kunagistel lahinguväljadel võitlusse astuvad poisid mõtlesid, kas ka nende nimed kirjutatakse kunagi eelmiste kõrvale kuldsete tähtedega marmortahvlile või on nende saatuseks vaid tundmatu haud kuskil metsas või soos.
Ning kui selle tahvli avamisel noored koos kümmekonna kohaletulnud soomepoisiga koos soomepoiste laulu laulsid, teadsin ma täpselt: just sellises Eestis tahtsin ma elada.