Millele ehitada üles Eesti riigikaitse

JAAK ALLIK

Koonderakondlane Jaak Allik on Eesti kultuuriminister.

Nädalapäevad pärast tippnäitleja tapmist paarisaja meetri kaugusel presidendipaleest kõlas «ei» meie NATO-ponnistustele. Esimesel pilgul ei paista nende kahe sündmuse vahel mingit seost olevat. Ometi on see seos intuitiivselt tabatud kultuuritegelaste «Neljanda juuli memorandumis», kuhu on kirjutatud: «Riik on oma, kui ta kaitseb oma rahvast. Täna oleme kaitsetud. Meid ei ohusta võõrriikide sõjaväed, vaid meie eneste elukorraldus ja võimulolijate vastutamatus».

Veelgi täpsemalt jõudis seose mõistmiseni Eesti Arstide Liidu president Indrek Oro, kes oma liidu nimel kultuuritegelaste nõudmisi toetades kirjutas: «Ma ei saa aru, mis põhjusel on Meil NATOsse pürgimine konkurentsitult prioriteetsem võrreldes turvalise ja inimsõbraliku ühiskonna kujundamisega.»

Ei jätku inimesi ega raha

Allakirjutanule on ammu (vt Ülemnõukogu 1991/92. aasta stenogramme) selge, et meie turvalisus ja riigikaitse saab muutuda sise- ja välismaiselt tõsiseltvõetavaks vaid siis, kui me ükskord tunnistame, et Eestil ei jätku inim- ega finantsjõudu kuue raha ning inimeste pärast konkureeriva «armee» ülalpidamiseks (kaitsejõud, politsei, piirivalve, päästeteenistus, kaitseliit, turvafirmad). Rahast rääkimatagi on asi selles, et isaste suhtarv, kes soovivad kogu oma elu pühendada professionaalsele relvakandmisele, on igas populatsioonis konstantne.

Mõned isased soovivad näiteks olla mitte ohvitserid, vaid juristid, pankurid või koguni õpetajad ja praeguses avatud ühiskonnas suureneb ilmselt just nende arv. Eestil puudub inimjõud luua kvaliteetne ohvitserkond kõigi relvastatud formeeringute jaoks. Kannatab selle all eelkõige aga politsei, kus palgad on kaadrisõjaväe omadest väiksemad. Loomulikult puudub meil inimressurss ka suurehulgaliste sõdurkoosseisude loomiseks.

Eesti kaitsejõududes teenivaist poistest pole kolmandik suutnud isegi lõpetada üheksat klassi. Peastaabis on valminud kava sundida õppimise asemel püssi alla ka kõik kõrgkoolidesse astunud. Vaevalt et seda ühiskonna poolt aktsepteeritakse vähemalt seni, kuni Eesti sõjavägi tähendab aastaseid kartulikoorimise ja «dedovshtshina» kursusi, mille käigus Esimese maailmasõja aegse taktika ja Teise maailmasõja aegse relvastuse abil püütakse valmistuda Kolmandaks maailmasõjaks.

Alles siis, kui meie pojad hakkavad väeteenistuse käigus mitte ohvitseridele palka välja teenima, vaid kaitsma reaalselt oma õdesid ja emasid, omandab sisu ka kultuuritegelaste üleskutse: «Ärgem lubagem oma poegadel hoiduda kaitseväeteenistusest.» Tahaksin loota, et kogu ühiskonda vapustanud mõrv ning Madriidis diplomaatilises keeles osutatud selge märk annavad põhjuse kogu meie senise sise- ja väliskaitse põhimõtteliseks ümberkujundamiseks.

Sõdurpoisid oma peresid kaitsma

Ajateenistus Eestis peaks tähendama teenimist mitte abstraktses armees, vaid sisekaitse operatiivvägedes, kes patrullivad linnades ning piirivalves, kes patrullivad piiril. Hea oleks, kui noormees saaks kätte kogemuse mõlemal alal (näiteks 4+2 kuud), millele eelneks (ja patrullimise ajal jätkuks) relvakäsitsemise ning füüsilise enesekaitse kursus.

Sellise väeteenistuse läbinu kuuluks reservistina Kaitseliitu ning vajaduse korral täiendaks ennast kordusõppustel. Teenistusaja lühenemine ja eesmärgipärastumine tooks lisaks kokkuhoiule kaasa ka psühholoogilise suhtumise muutuse sõjaväekohustusse.

Loomulikult ei asenda tänavapatrullid, kelle ülesandeks on kuritegu ära hoida, professionaalset ning kõrgtehnoloogiaga varustatud politseid, kelle ülesandeks on kuritegusid avastada. Napib meil muidugi ka viimast, kuid esimene on täiesti puudu ja jutud, et patrulle asendavad videokaamerad, võiksid lõppeda pärast seda, kui ajakirjanikud Viljandi keskväljakul politseikaamera silma all ühel autol rattad ära hiivasid.

Kurva paradoksina näitas sellise turvalisuse tõstmise tee meile kätte just Sulev Luik, kes omal ajal teenis sisekaitse operatiivrügemendis ning patrullis öises Tallinnas. Tallinlased võivad kinnitada, et tol ajal oli linnas tõepoolest julgem. Võimalik, et lisaks selliselt korraldatud sõjaväeteenistusele vajaksime igaks juhuks ka paarisajamehelist moodsa tehnika ning helikopteritega varustatud löögiüksust, kuid see oleks siis juba elukutseline ning palgaline.

Milline oleks vastuväide ülalkirjeldatud ja rahva terve mõistuse poolt üsnagi laialt toetatavale mudelile, mis pealegi oleks praegusest ka ilmselt odavam? Aga ikka see, et tsiviliseeritud riikides ei tohi armee täita politsei funktsioone ning piirivalve peab olema elukutseline. NATO standarditele taoline mudel vastaks.

NATO nõudvat, et Eesti peab näitama valmisolekut end ise Kolmandas maailmasõjas kaitsta ning on valmis meie suurearvulist armeed relvamüügiga abistama. Kui me aga oma tolli- ja maksupoliitikas oleme julgelt valinud Euroopa standardist erineva tee, ehk oleks see veelgi õigustatum meie väikese riigi kaitse ülesehitamisel?

Aitab kõmistamisest

Meie siseriiklikus turvalisuses ei muutu midagi enne, kui me neid NATO-asju selgeks eri räägi. Vaatamata sellele, et mõnede meie poliitikute Madriidi-järgsed avaldused andsid silmad ette isegi Orwelli kuulsale Tõeministeeriumile, kus «ei» tähendas «ja-d» ja «ja» «ei-d», ei öeldud Madriidis meie kohta muud, kui et progress, mis on saavutatud stabiilsuse ja koostöö loomiseks Balti regiooni riikides, on tunnustatav. Äraseletatult tähendab see, et koostöö selles regioonis peaks jätkuma ja siis võiks ehk tulevikus kõne alla tulla NATO julgeolekugarantii Baltimaadele (mida aktsepteeriks ka NATO uus ja suur sõber Venemaa).

Täna põlgame sellise harta uhkelt ära. See ei takista paari aasta pärast näitamast tema allakirjutamist Eesti välispoliitika võiduna. Nagu ka NATO poolt ammu nõutava Balti julgeolekupakti sõlmimist, mida põlgasime aasta tagasi, kui sellest rääkisid niivõrd erinevad ja vaid elukogemuse mahuga ühendatavad poliitikud nagu Einseln, Rüütel ja Tarto.

Kõmistamine Eesti NATOsse astumisega sarnaneb minu jaoks sellele kõminale, mida me tekitasime seoses Petserimaa-alade Venemaale «mittetagastamisega». Kõmistame, kuid keegi ise ei usu, ja rahvas ju mõistab seda! Nii nagu Petserimaa võime me kätte saada vaid koos kogu Venemaaga, võime me ka NATOsse sattuda koos kogu Venemaaga.

Kelle eest kaitsmiseks tasub aga siis nii suuri ressursse raisata? Uuriv ajakirjandus võiks lõpuks muide ka välja uurida, mis oleks Eesti NATOsse kuulumise hind, millest seni üldse pole räägitud. Küllalt autoriteetsele allikale tuginedes võin kinnitada, et jutt käiks 3 miljardist kroonist aastas ehk veerandist meie eelarvest.

Eesti sise- ja väliskaitse mõistusepäraseks muutmine vajab jõulist altpoolt tulevat survet. Pole lootustki, et Riigikogu või valitsus teeksid seda oma algatusel, sest praeguse poliitika jätkamise taga on väga tugevad survegrupid (kaitseväe ohvitseridest kuni allilmani), kes lähtuvad oma kitsastest huvidest. Loodan, et kultuuritegelaste ja nendega ühinenud arstide avaldused on esimesteks sammudeks sellel teel, millele Eesti paratamatult kord peab astuma. Kaua on aga vaja jätkata praegust raha raiskamise ja inimohvritega seotud ummikteed?

Rahvas vajab täna riigilt kaitset ja sellele, mitte aga sõjamängudele, tulebki üles ehitada Eesti riigikaitse.