Ühe protsessi lõpp, Õigus sõltumatule kohtupidamisele, Valutult joonde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
IGOR GRÄZIN
Igor Gräzin on USA Concordia ülikooli õigusprofessor ja Eesti Advokatuuri liige.
Kõik, kes pärast kolleeg Rait Maruste 10. märtsi avaldusi Monika Mägi asjas on sõna võtnud, unustavad ära ühe väikese pisiasja; Monika Mägi kohtuasi on lõppenud, ja kui meil õigusriik vähegi kehtib, siis igaveseks. On tulnud uus asi - Riigikohtu esimehe oma, aga tolle sisu on hoopis teine.
Kohtumenetluse mitmeastmelisuse põhiline mõte on selles, et igal järgmisel astmel on sõltumatul kohtul võimalus talle omases protsessuaalses vormis kord juba tehtud otsus veel kord üle vaadata, ja kui vaja, ära parandada vead, mis eelnevate arutluste-otsustuste käigus tehtud.
Teise või kolmanda astme kohus on tehtud ammuteada tarkusest - mitu pead on mitu pead ja mida rohkem neid iseseisvaid päid on, seda vähem tõenäoline on see, et vähematest peadest sündinud viga jääda märkamata. Ent kõike seda ei juhtu siis, kui mitmeastmelisus on vaid näiline ja tegelikult tuleb erinevate astmete kohtute sõltumatuse asemele allumine millelegi-kellelegi ühele, olgu see üks siis Poliitbüroo või Riigikohtu esimees. Protsessuaalne kaitsemehhanism kaob nii ühel kui ka teisel juhul.
Nii kõnealusel juhul läkski, pärast Riigikohtu esimehe teatamist teemal, milline otsus asjas on õige (süüdimõistev nimelt), on edasikaebamine või protestimine ringkonnakohtule sisuliselt mõttetu - mistahes teise astme kohtu otsus advokaat Mägi asjus on nüüd igal juhul ja sajaprotsendiliselt vale. Sest see langetatakse mitte enam advokaat Mägi, vaid kohtunik Maruste suhtes.
Ringkonnakohtu süüdimõistev otsus tähendab, et seal on Riigikohtu esimehe südamesoovidest ja avalikest käskudest õigesti aru saadud ja korraldused täitmiseks võetud. Õigeksmõistev otsus aga tähendab, et kohtupoliitika huvides (või mingite isiklike ambitsioonide, intriigide või ka põhimõttekindluse tõttu suhetes Tartu Toomemäega) on asutuid oma sõltumatuse kaitsele EV esimese kohtuniku vastu. Ainus, millel siin üldse mingit tähtsust ei ole, on see, kas Mägi altkäemaksu andis või ei.
Tundmata asja tehiolusid, jääb küll mulje, et mis muud kui altkäemaks seal mängus oli. Aga just nimelt mulje, mitte teadmine. Ja mismoodi too altkäemaks nüüdses kriminaalseaduses just kirjas on, seda ma ausalt öelda ei teagi. Aga arvan, et kohtunik peaks seda teadma; see ta muudest inimestest erinevaks teebki, et ta mõistab õigust seaduse järgi ja mitte selleks, et teha inimestele poliitilist meelehead.
Toda viimast pakkugu poliitilised parteid, keda paraku sellepärast aegajalt ka lipakateks kutsutakse. Aga eks me poliitikutena ole harjunud. Kuid hetkel polegi asi selles, milline on just täpselt vastav paragrahv seaduses, vaid selles, et mis seal ka ei juhtunud, Eesti Vabariigis seda lugu kohtulikult arutada enam ei saa. Sest Eestis lihtsalt ei ole enam kohut, kelle kohta võiks öelda, et ta on sõltumatu riigi kõrgeima kohtu juhi etteantud juriidilisest korraldusest (milles intervjuu vorm ei muuda asja sisu).
Selles mõttes oleme me rikkunud advokaat Mägi üht rahvusvaheliselt kõige kaitstumat inimõigust - õigust sõltumatule kohtupidamisele ja rangelt võttes kohtupidamisele üldse. Kui juhtunu loogikat pidi edasi minna, oleks ju palju odavam asjade kohtuliku arutamise asemel lihtsalt teha aegajalt järelepärimisi kõrgematesse kohtuinstantsidesse ja sealt tulevad otsused ohvritele kuulekalt ette lugeda. Jurist Franz Kafka on sellest oma «Protsessis» juba kirjutanud ja julgen kinnitada, et see ei ole teps mitte ilus raamat.
Nii et see asjakene on nüüd meil kinni jooksnud nagu GAZ 51 mootor kunagise malevasuve lõpus. Mis võiks edasi saada? Normaalse demokraatliku jurisprudentsi seisukohalt on ainult üks väljapääs, kui jabur see sisuliselt ka poleks: asi ära lõpetada kohtuliku võimatuse tõttu. Ja loota, et see otsus jääb sellisena meie ajaloos viimaseks ja et advokaat Mägi ei hakka kohut käima talle tekitatud kahjude hüvitamiseks.
Lõppkokkuvõttes, miks ei võiks ta olla veidikegi tänulik selle eest, et see asi talle kohtumeeste endi poolt nii valutult joonde aeti? Igatahes oleks mistahes kohtuväliste-intervjuulike lahendite külgepookimine antud asjas meie õigusriigile hullem pauk kui üks pääsenud «sitaandmislugu», nagu lindistus seda lubas. Õppetunniga meile kõigile. Kui me tollelt vildakalt politseiriigi poole käänavalt teelt vaid mingi nadise 10 000ga tagasi pääseme, siis on see ju tegelikult tasuta saadud.