Lapsevanem Maris Hellrand on välja pakkunud (PM 23.03) – nagu ta ise seda tabavalt nimetas – «ketserliku mõtte», et Eestis võiks õpilaste suvevaheaegu kuu võrra lühendada.
Laura Vetik: oh vaheaeg, oh vaheaeg, millal sina tuled…
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti koolisüsteem vajab reformimist, kuid suvevaheaja lühendamine ei ole õige lahendus, sest tekitab lisastressi ning suurendab niigi liiga suurt koolikoormust.
Pikendades kooliaega üheksalt kuult kümnele, võib pealtnäha saada juurde väärtuslikku lisaaega õpetajatele, sest, nagu Hellrand kirjutab, «rohkem aega koolis võimaldaks pöörata õpilastele individuaalset tähelepanu».
Ühte vajalikku sammu – st õpilastele rohkem individuaalset tähelepanu – ei tohiks teha aga teise olulise punkti – puhkuse ja taastumise – arvel. Suvepuhkusel saavad õpilased kauem magada, nad saavad viibida märksa enam värskes õhus ning tegeleda vaheldusrikkamate tegevustega.
Ka võimaldab see paljudel natuke tööd teha, et taskuraha teenida, samuti reisimas käia. Kõik see on vajalik, et puhkaks üheksa kuu pikkusest intensiivsest õppimisest kurnatud õpilaste vaim, et neid ette valmistada järgmiseks, raskemaks aastaks.
Kummaline on see, et meie meediaruumis kohtab pidevalt sõnu «edukultus» ja «töönarkomaania» ning tahetakse järjest nooremas eas neidsamu mõisteid rakendada. Eesti õpilaste probleemid ei johtu mitte vähesest kooliajast, vaid motivatsiooni ja huvi puudumisest.
Värskes Eesti inimarengu aruandes on välja toodud kõnekad arvud meie üldharidussüsteemi kohta. Kui ikkagi 70 protsenti Eesti õpilastest peab õppekoormust liiga suureks, 67 protsenti tunneb, et nad on pidevalt väsinud, ja 33 protsenti ei taha üldse koolis käia, siis peaks tõsiselt mõtlema, enne kui tulla välja ideedega koormust veelgi suurendada.
Kas teie tahaksite koolis käia, kui teie koolipäev kestaks tavaliselt kaheksa tundi, millele lisaks peate paar tundi pärast kooli uusi õppetükke ette valmistama ning hea tahtmise juures veel ka trennis või huvialaringis käima? Tavalise täiskasvanud inimese ja õpilase tööpäev kestab sama kaua, kuid koolilapsed pole täiskasvanud ning see kiputakse ära unustama.
Hellrand on välja toonud, et ülipika koolivaheaja tõttu on Eesti õpilastel võrreldes teiste riikide lastega võimalus ühe kuu võrra vähem õppida. See väide tekitab aga küsimuse, kas Eesti õpilased on teistega võrreldes maha jäänud, vajaksid nad ilmtingimata seda lisaaega?
Riikidevahelised võrdlused seda väidet ei toeta, pigem näeme, et Eesti õpilaste õppeedukus on üpris kõrge. 2006. aasta PISA-testi tulemuste järgi oli Eesti loodusteadustes ja tehnoloogias koguni 5. kohal. Seega pole tarvis hakata kunstlikult ülipikka kooliaega tekitama lihtsalt sellepärast, et mõnes riigis on selle kasuks otsustatud.
Ma ei taha öelda, et õpilased ei peaks enam õppima ja neile peaks rohkem vaba aega kätte jagama. Kuid selle asemel et teha koolipingis istumine kohustuslikuks ka siis, kui Eestisse lõpuks suvesoojus on jõudnud, peaks rohkem tähelepanu pöörama laste motivatsiooni tõstmisele ja nendes õppimissoovi tekitama.
Lisades õppimisse põnevust, mängulisust ja seda efekti, et iga õpilase arvamusel on kaalu, saavutame palju rohkem kui sellega, et sulgeme lapsed veel pikemaks ajaks pimedatesse klassiruumidesse, lootuses, et nad siis rohkem õpivad. Me võime teha kooliaasta ka 12 kuu pikkuseks, ent jätkates samade mustrite järgi, taastoodame süsteemi, millega keegi õieti rahul pole.
Eesti koolisüsteemi viga ei peitu mitte liigses leebuses, vaid liigses ranguses. Enne kui hakata lisama lastele koormust, peaks välja mõtlema, kuidas hakkama saada juba praeguse koormusega. Peame seadma eesmärgiks ikkagi selle, et õpilased sooviksid koolis käia ja õppida. Et nad tahaksid laulda: «Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled…»