FOTO: Kaader filmist

Meie latt on liiga madalal, kui Ilmar Raag ütleb, et «Kertu» on tema parim film. See peaks olema kõrgemal: mitte vilets 2.10, mis annaks Eesti meistrivõistlustel medali, vaid 2.31 vähemalt, Eesti rekord. Ja siis veel vabandada ette ja taha, et tulemus lonkab küll üht, küll teist jalga. No enne tuleks puudused likvideerida, siis alles sellega välja tulla, endal ka parem tunne. Või appi võtta kedagi, kes aitaks. See näitab pigem arvestuslikkust kui tõelise kunstniku kirge ja eneseusku.

«Klass» on kindlasti olulisem film kui «Kertu», mis sest et amatöörlikumalt tehtud. Seal oli raevu ja väge, kuulutust. «Kertu» on jälle palju paremini, huvitavamalt kirjutatud. Raag on üldse hea kirjutaja. See tuleb tal vist isegi paremini välja kui lavastamine. Vähemalt praegu veel.

«Kertuski» oleks küllalt suure filmi ainest, kui ta suudaks vältida teatavat telelikkust, liiga palju on siin odava seriaali esteetikat. Kõik on taandatud väga funktsionaalseks, üheselt mõistetavaks, minnakse kõige lihtsamat teed, lugu ei kõnele millestki muust kui sellest, mis ekraanil juba «kirjas» on, napib filmilikku maagiat – ka võtmeepisoodidele ei taheta anda piisavalt aega, et need kujundiks tõuseks. Kas autorite – Ilmar Raagi ja operaator Kristjan-Jaak Nuudi – teletaust avaldab vastupanu?

Raag rakendab hästi oma jutustuse teenistusse väikese piiratud külaühiskonna varjupoole – võimaluse, et üks kogukonna liige võidakse ebasoosingusse sattumise või valesüüdistuse pärast enese seast välja heita, ja mis siis kõik juhtub. Tõsi, Thomas Vinterberg mängis oma «Jahis» selle välja luust ja lihast läbi lõikavaks, ängistavaks vaatepildiks, Raag seda ei suuda, aga see pole ka tema peateema.

Ta läheb sealt, kus Vinterberg pidama jäi, veel edasi – paneb sellele juurde hoolikalt varjatud koduvägivalla, vihjamisi isegi intsesti teema. Selle, millise armi see ohvriks langenud inimesele võib jätta ja kui kergesti on toosama kogukond manipuleeritav.

Raag on meister alandust kujutama, seda näitas juba «Klass», ülendus tuleb tal kehvemini välja. Ka siin töödeldakse Kertut pea igal hetkel, surutakse alla. Sisendades samas, et ainult mina/meie oleme need, tänu kellele sind hullumajja pole pandud. Peeter Tammearu, kes Kertu kahe näoga, külaautoriteedist isa on, teeb seda veenvalt, neis episoodides, kus tema soliidne ja turvaline pealispind kaob, on reaalset ohtu ja pinget.

Pole siis ime, et Kertu külajoodik Villust – teisest justkui ebanormaalsest – enesele peigmehe mõtleb, kelle poole õhata. Ja Villu temas samuti hingesugulase leiab – ka ühe ettekuulutuse tõttu, mis teda filmis ees ootab. Kertu isa ja Villu duelli Kertu pärast kujutab Raag psühholoogilisena, peenelt perversse alatooniga, aga armastuses on ju kõik lubatud.

Ainuüksi Ursula Ratasepa (Kertu) nägu ütleb kõik. Sel on peen, haavatav faktuur, kust enamasti toosama allasurutus selgelt vastu vaatab. Aga sel on ka teine, päikeseline pool, siis, kui ta Villuga kaasa läheb, kui ta kodus ootava unustab. Kõige parem episood sünnib aga haiglas, kus Kertu peab otsustama elu ja surma üle, siis võitlevad temas korraga hirm isa tahtmise ees ja soov end tema köidiku otsast lahti tõmmata.

Üks Villu eesti filmis juba on, Katku Villu, Lembit Petersoni oma, võimsalt mängitud. Mait Malmsteni Villu on sarmikas, aga jääb hajusamaks, ta ei tundu tüpaažilt see «päris õige» olevat, liiga peenekoeline, liiga intelligentne. Tüpaažilt ja ka mängult on väga õnnestunud Leila Säälik (Villu ema), justkui arhetüüpse eesti ema kehastus, selline, keda me kõik enesele sooviksime.

Struktuuriliselt kasutab Raag neli korda tagasivaadet. See toob sisse teise vaatepunkti, sealt selgub, mis Kertu ja Villu vahel tegelikult juhtus, kas Villu kasutas Kertut ära või mitte. Neist viimane, neljas on üleliigne, ei anna enam midagi juurde, korrutab. Niigi kurdab autor, et hulk materjali jäi välja.

Seansi ajal lahistas nii mõnigi naisterahvas nutta, see näitab, et Kertu saatus läheb korda, on,  kellega samastuda. See, kuidas Raag tabab naise olemust paremini kui mõni meie naislavastaja, on juba ainuüksi tähelepanuväärne. Ja väärib tunnustust.