/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
Liikluskasvatus ja õnnetuste vähendamine teedel-tänavatel peaks olema kõigi ühine hool ning mure. Tropid liikluses tekitavad hirmu ja ajavad normaalselt liiklejad närvi. Enamasti lõpeb troplus õnnetusega. Presidentki on juhtinud tähelepanu olukorra tõsidusele.
Taasiseseisvusajal on Eesti teedel hukkunud või saanud vigastada Põltsamaa linna jagu inimesi. Läinud aasta oli viimase kümnendi rõõmustavaim: hukkus vähem kui sada inimest. Hosiannat on aga veel vara laulda.
Töötades Tartu Näituste pressijuhina, tuleb mul lugeda ka messidele tulla soovijate pakutavaid teenuseid. Üks asi pani mind tõsiselt mõtlema. Vabaajamessile «Suvi 2010» registreerus Lõuna regionaalne maanteeamet. Neil oli õilis soov teha liikluspropagandat ennekõike noorte hulgas, sest juhtub ju õppuritega kõige sagedamini õnnetusi.
Maanteeamet tegi kaasaaitamise ettepaneku politseilegi, ent sealne suhtumine oli tõrges, kui mitte hoolimatu. Kinnitati, et nemad ei saa tulla ja teema ei köida. Äärmiselt kurvastav ja mõtlemapanev, sest selle institutsiooni ülesanne ongi kodanike turvalisuse ja ohutuse tagamine. Liikluskasvatus peaks olema jätkuvalt prioriteetne. Või ma eksin?
Politsei pidavat elama säästurežiimil. Mitte ainult korrakaitse eelarvet pole vähendatud, terve riik on üks suur säästukas. Tegelikkuses näeb paraku muud.
Operatiivsõidukid kihutavad ikka mööda linna nagu majanduslikult headel aegadel, mundrimehed käivad päise päeva ajal ametiautodega söömas, sagedasti näeb politseiautosid seismas Aura keskuse või mõne muu spordiasutuse ees. Stress vajab ju maandamist...
Tänavusel lumerohkel talvel ei näinud vähemalt mina ühtegi patrulli Tartu ohtlike ristmike lähedal, kus lumevallide kõrgus ulatus pooleteise meetrini ja nähtavus oli piiratud. Ei näinud ka koolimajade läheduses.
Sahkautod lükkasid Kaunase puiesteel Kivilinna gümnaasiumisse viiva ülekäiguraja äärde ligi kahemeetrise lumevalli, selle tagant jalakäija märkamine oli nagu Viking Loto mängimine. Ja mis siin rääkida lastest, kelle käitumine on ettearvamatu. Samasugune olukord valitses Ravila tänaval Veeriku kooli juures.
Tuleb tänada jumalat, et midagi hullu pole juhtunud! Õpilaste koolimineku aeg on teada, poleks ju raske organiseerida tunniks patrullauto saatmine ohtlikku kohta.
Helsingis ja Stockholmis on tavaline, et suuremate koolimajade juures ja magistraalide läheduses liiguvad patrullid.
Politseile meeldib ennast näidata uue kaubamaja lähedal. Ühel tuisusel päeval soovis vanamemm seal tänavat ületada ja jäi nõutult ringi vaatama. Haigete jalgadega poleks ta kindlasti isegi rohelise tulega jõudnud teisel tänavapoolel asuvasse bussipeatusse.
Oleks nüüd mundrikandjad tulnud autost välja ja liikluse kas või korraks peatanud, aga seda ei juhtunud. Noormehed patrullautos pugisid hoopis pirukat.
Õnneks pole ühiskond veel nii hoolimatu ja korravalvurite asemel leidub teisi lahkeid abistajaid.
Mida õpetatakse politseikoolis kadettidele, kas viisakus kuulub õppekavasse või mitte? Viimane aeg oleks Riia tänava lõpus politseimajas silmad talveunest avada ja prefektil viisakuse ning hoolivuse koolitaja välja kutsuda.
Ummikutes topanud juhtide abistamine ei kuulu juba ammu Eesti politsei kompetentsi. Isegi maanteel sõidetakse abivajajast mööda. On suisa ime, kui kooliaasta algul suudetakse paari nädala jooksul laste kooliteed turvata.
Õpetajad kurdavad, et politsei on muutunud loiuks kõiksugu loengute pidamise ja noortele esinemise suhtes – neil polevat piisavalt pädevat kaadrit.
No koolitage end, riik on raha selleks eraldanud, töötage enda kallal. Lugege tarku raamatuid. Inimestega tuleb rääkida, nende ees esineda. Ainult suhtlemise kaudu tulevad kogemused. Kui kaadrit on vähe, tuleb olemasolev panna tulemuslikult tööle.
Soovitan ikka ka maanteeametiga koostööd teha, liikluspropaganda on mõlemale äärmiselt oluline, ehk koguni prioriteetne valdkond.
Aeg-ajalt korraldab politsei siiski ka noortele suunatud ettevõtmisi. Meenub paari aasta tagune liiklusteemaliste lühifilmide ja joonistuste võistlus.
Mingi sutsakas läks raadio- ja teleuudistesse ning sellega asi piirduski.
Veebruarikuus korraldati Tartu Näitustel noortele mõeldud info- ja haridusmess Intellektika. Just see olnuks õige koht noorte valmistatud materjale laiemale avalikkusele tutvustada. Ruumi oli ka näituse korraldamiseks. Kahjuks ei võtnud Lõuna prefektuurist keegi ühendust. Ajaarvamine ühes ja teises kohas käis nagu erinevat rada.
Noorte valmistatud filmid ja joonistused koguvad jätkuvalt Riia 132 politseimajas tolmu ning ootavad paremaid aegu lootuses, et ehk keegi tuleb, viitsib ja võtab midagi riiulilt.
Kujutan ette mõnede persoonide vihapurset, kui julgen öelda midagi endise prefekti Aivar Otsalti kaitseks. Ometi toimusid tema initsiatiivil prefektuuris olulised meediasündmused, korraldati mitmesuguseid noortevõistlusi.
Teati sedagi, mis on meedia ja tema võim, ajakirjanikud ja mundrikandjad kohtusid nii töises kui ka vabamas õhkkonnas, arutades koostöövorme ja probleeme. Praegune pilt kurvastab, politsei oleks ennast justkui tulemüüriga ümbritsenud.