Roone Roost

FOTO: Pm

Eliitkooli vilistlane Roone Roost soovitab lapsevanematel järele mõelda, enne kui nad oma võsukesi iga hinna eest eliitkooli toppima hakkavad. Tegelikkus ei pruugi vastata ootustele.

Järgnevad read on teile, kallid lapsevanemad, kes te vaatate oma võsukeste ümmargustesse silmadesse ja mõtlete, et jah, nüüd peab ta ära kammima, lugema õpetama ja eliitkooli toppima, et siis saaksin oma sõprade ja sõbrannade ees püstise ninaga seletada, et minu laps õpib eliitkoolis ja saab sealt muu hulgas häid kontakte, et tulevikus olla üliedukas. Mis kontakte? 16-aastaseid joodikuid, kellel on rikkad vanemad?



Minu eesmärk on panna teid järgnevate ridadega veidi mõtlema, millist inimest te oma miniversioonist kujundada tahate, ja vaatama kaugemale eliitkoolide läikivatest fassaadidest. Uskuge mind, kui ütlen teile, et tegelikkus ei pruugi olla nii idülliline, nagu oodanud olete.



Idee poolest on kool koht, kus inimene õpib mõtlema, maailma vaatama ja ümbritsevast aru saama, nägema kaugemale näilisest. Eliitkool peaks sama põhimõtet järgides olema koht, kus inimesehakatis õpib olema töökam, edukam ja vabamalt mõtlev inimene kui mis tahes teisest, n-ö tavakoolist väljunu.



Tavaliselt aga ta seda ei ole. Eliitkool keedab suure osa noorte ajud lihtsalt kisselliks, tekitab neile võltsillusioone ja päris kindlasti ei pane neid oma peaga mõtlema.



Eliitkoolid on enamikus kamba snoobide juhitud orjavabrikud, kes ei mõtle väljaspool aktsepteeritud tõdesid ja kes suudavad kenasti hoida nähtaval seda jama statistikat riigieksamitulemustest.



Mind taheti ühest eliitkoolist välja visata sellepärast, et ma hakkasin mõnede arvates seda statistikat kõigutama. Et äkki ma viin numbrid allapoole, sest siis oleks ju veidi keerulisem tulevikus lastevanematelt väljapressimist õigustada.



Kas see viimane tuli nüüd üllatusena? Eliitkoolide üks elitaarsuse aspekt on kooli juhtkonna ja lapsevanema vestlus, mille käigus vanem kuuleb varem või hiljem lauset: «Näete, siin on meie kontonumber, vaatame, palju te olete nõus meie kooli arengusse panustama, ja siis mõtleme, kas leiame ka teie lapsele oma institutsioonis koha.»



Mõtle, kas sa tahad, et sinu võsukene oleks tulevikus haritud inimene või intelligentne inimene, sest minu meelest on neil kahel suur vahe.



Tõsi, meie ühiskond armastab haritud inimesi. Iga ühiskond armastab haritud inimesi. Haritud inimesed on mõnusalt usaldusväärsed, nad on töökindlad ja nad teavad, mida tegema peavad.



Nad mõtlevad ja funktsioneerivad, aga nad mõtlevad täpselt nii palju, et funktsioneerida oma valdkonnas. Haritud inimestele meeldib rutiin ja turvatunne, mida pakub süsteem, mida nad ise iga päev kaheksast viieni käigus hoiavad.



Haritud inimesed ei küsi küsimusi, nad langetavad valikuid. Valikuid, mis on ette antud – keda valida, mida süüa, kas liisida Honda või Toyota – selliseid valikuid. Kõlab hästi? Jah, meil on ju tarvis valikuid ja kindlustunnet ja turvalisust.



Me kardame ise otsustada, kardame olukordi, kus on probleem, aga etteantud valikuid ei ole. Just sellepärast on igal pool hinnas haritud inimesed ning koolidelt nõutakse aina rohkem ja rohkem haritud inimesi. Inimesi, kes oskavad teha hästi oma tööd, aga mitte inimesi, kes suudavad kriitiliselt mõelda ja küsida.



Ühiskond, mis koosneb peamiselt lihtsalt haritud inimestest, ei oska tahta eriti midagi. Raha võib-olla. Aga need inimesed, kes seda ühiskonda varjatult juhivad, ei taha liiga palju intelligentseid inimesi. Intelligentse inimesega on raskem manipuleerida, ta on skeptilisem.



Intelligentset inimest ei huvita niivõrd turvatunne, kuivõrd areng, progress. Haritud inimene hoiab süsteemi töös, intelligentne inimene kipub seda parandama, arendama, loobuma sellest siis, kui ta näeb, et see on mäda.



Minu isiklikud mälestused eliitkoolist on värvikirevad. Näiteks oli üks minu õpetaja selline naisterahvas, kes võinuks vabalt juhtida Lõuna-Ameerika narkokartelli, kuid millegipärast otsustas ta pedagoogiks hakata.



Ta õpetas ainet, kus, võiks arvata, on esmatähtis arendada õpilase iseseisvat mõtlemist. Millegipärast oli aga näiteks minu kirjatööde peal tavaliselt rasvane punane joon, mida illustreeris kommentaar «vale mõte». Mis mõttes «vale» mõte? Lisaks kuulsin veel, et olen «Eesti Vabariigi allakäigu põhjus».



Teine asi, mis mulle ajudele käib, on vormiriietus. Päris paljud eliitkoolid armastavad riietada oma õpilasi triiksärkidesse, nad lisaksid koolisümboolika ka aluspükstele, kui saaksid. Ma ei kujuta ette, et tahaksin lapsevanemana maksta raha selle eest, et mingi läikiv maja toodaks ühtemoodi mõtlevaid ja ka ühesuguse välimusega roboteid.



Kui üks selline kool hakkas rajama spordihoonet, küsiti selleks kõikidelt lapsevanematelt raha. Lapsevanemad muidugi andsid, sest nad tahtsid saada paremaid tingimusi oma väikesele koopiale. Reaalsuses hakati seda spordihoonet aga ehitama kaks aastat hiljem ja vilistlastele lubatud sportimisvõimaluste asemel elutseb seal nüüd Statoili kontor.



Küll aga käis direktor oma perega reisil, sai uue ametiauto ning soetas uue korteri. Nende kahe asja vahel ei pruukinud tingimata seost olla, kuid tol ajal tundus see koolijuhtide retoorika taustal veider. Mulle vähemalt.



Lapsed ei vaja mingit edevat maja, mõttetuid kulinaid ja tühje hüüdlauseid, et oma kooli kirjeldada. Lapsed vajavad õpetajaid, kes ei õpetaks neile mitte ainult matemaatikat, keeli, füüsikat ja ajalugu, vaid mõtlema, küsima elementaarset küsimust «miks?», arenema. Matemaatika, keemia, kirjandus, ajalugu – need on lihtsalt tööriistad, et osata küsida «miks?».



Minu, eliitkooli lõpetanu sõnum teile, lapsevanemad, on, et otsige oma lapsele kool, kus neid peale töötamise ka mõtlema õpetatakse.



Autori sulest on ka ilmunud vestekogumik «Mis sul Viga on»