Trivimi Velliste: heitlus Eesti hinge pärast

Ajaloo suurte murrangute hindamiseks vajame ajalist distantsi. Nii oli see Eesti riigi sünnilooga aastatel 1917–1920, mille kohta põhjalikumad käsitlused ilmusid alles enne Teist maailmasõda või jäidki toona ilmumata ja näevad trükivalgust alles nüüd.

Kaks aastakümmet on möödumas ka Eesti riigi «taassünnist». Kasutan teadlikult jutumärke, rõhutamaks selle väljendi piltlikkust. Sest Eesti Vabariik ei saanud 1991. aastal uuesti sündida, ta oli kogu aeg olemas.

Ta oli aga selleks ajaks üle poole sajandi suure naabri poolt sõjaliselt okupeeritud ja õigusvastaselt sellesse inkorporeeritud. Juba vanad roomlased ütlesid: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust.

Kaks aastakümmet on loonud ajalise distantsi, et võrrelda eesti rahva toonast ja tänapäevast ajalootaju, meie riikluse omakuvandit. Et tugevamad riigid nõrgemaid vallutavad ja allutavad, selles pole maailma jaoks midagi uut.

Teine maailmasõda on selles asjas hea näide. Taanlaste lõunanaaber ja tšehhide läänenaaber näiteks toimis kõnesoleva kahe väikeriigiga täpselt samamoodi.

Tõsi, Reichi koosseisu liideti vaid Tšehhimaa, Taani üksnes okupeeriti nagu paljud muudki Euroopa riigid. Kuid ühelegi tšehhile (kui jätta kõrvale sudeedisakslased) ei tulnud pähe kujutada end Saksa kodanikuna.

Eestlased olid Nõukogude okupatsiooni käigus sunnitud võtma vastu Nõukogude Liidu passid. Paljud tegid seda hambaid kokku pigistades.

Hilisematel aastakümnetel mindi 16-aastaseks saades punase passi järele täie enesestmõistetavusega. Praegu on põhjust küsida: milline oli eestlaste riigiõiguslik omakuvand Nõukogude okupatsiooni lõpuaastatel? Kindlasti ei ole lihtne sellele küsimusele ühest vastust leida.

Mäletan oma lapsepõlve suvedest, kuidas 1950ndatel maal Ameerika Häält kuulati. Linnas oli segajate mõju tugevam. Nooremale lugejale: Nõukogude võim saatis samal lainepikkusel müra, et midagi kuulda ei oleks. Iga aasta 24. veebruaril oodati meie peakonsuli saadiku ülesannetes Ernst Jaaksoni tervitust New Yorgist.

Ta ei jätnud kunagi rõhutamata, et de iure endiselt eksisteerivat Eesti Vabariiki tunnustavad USA ja teised demokraatlike riikide valitsused. Raadiokuulajale olulisem oli aga see, kas järgnes tervitus USA riigisekretärilt või koguni presidendilt.

Mõtlevamale osale rahvast, eriti vanemale põlvkonnale oli selge, et õiguslikus mõttes kestab Eesti Vabariik edasi. Ainult et mida oli selle tõe ja õigusega peale hakata?

Kui Ungari 1956. aasta ja Tšehhoslovakkia 1968. aasta ülestõusud olid maha surutud ja venestamine Eestis aina suuremat hoogu kogunud, sigines palju lootusetust, mida muu hulgas uputati ka viinaklaasi. Oli palju peresid, kus asjadest ei räägitud. Isegi küüditatute peresid! Rääkimine oli hõbe, vaikimine – kuld!

11. märtsil möödus 20 aastat Eesti Kongressi kokkuastumisest samas saalis, kus 71 aastat varem – Vabadussõja ajal – oli kogunenud Eesti Asutav Kogu. Estonia kontserdisaalis kõlasid Rudolf Tobiase «Sanctuse» pidulikud helid, mis otsekui kuulutasid selle riigi kodanike jõudmist alglätete juurde. Eesti Kongressi tähendust võib võrrelda Asutava Kogu omaga. Vahe on ainult selles, et asutada polnud midagi, vaja oli poolelijäänut jätkata.

Eesti Kongressi sünnil on pikk ja keeruline eellugu. Kui alates 1988. aastast on räägitud teisest rahvuslikust ärkamisest, siis sedagi väljendit tuleks mõista vaid väga piltlikult ja tinglikult. Nagu eespool osutatud, vaevalt et nood kümned ja sajad tuhanded Ameerika Hääle kuulajad raadioaparaatide juures tukkusid, ammugi ei teinud seda kümned tuhanded metsavennad. Ka mitte need tuhanded, kes olid Siberi vangilaagrites.

Stalini surm ja sellele järgnenud sula Hruštšovi ajastul tõi ainult üürikest ja mõõdukat kergendust. Siiski meelitas see mõndki kaasmaalast uut moodi atra seadma, olles kindel, et Vene võim on igavene.

Ometi ei leppinud sellise saatusega kõik. Kõige julgemad ütlesid välja, mida nad arvavad, ja sattusid sinna, kust alles hiljuti olid tuhanded koju tulnud – GULAGi. Selline julgus tähendas väga suurt ohvrimeelsust ja selliseid ei olnud palju.

Kuid väga palju oli neid, kes vabadusvõitlejatega endamisi kaasa mõtlesid.

Meie teed vabadusele sillutasid paljud tegurid väga erinevatel tasanditel. Äärmiselt oluline oli meie eneste soov vabaks saada, ent sama arvestatavad olid tegurid, mis meist vähem sõltusid: Nõukogude süsteemi tugevus ja külma sõja vastaspoole otsustavus selle inimvaenuliku riigi alustalasid kõigutada.

Küllap oli väga suur kaal president Reagani tähesõdade programmil. See kaval võidujooks viis lõpuks niikaugele, et Nõukogude majandusel oli keel vestil.

Nüüd oli hea nõu kallis. Et päästa Nõukogude impeeriumi, oli vaja põhjalikke muudatusi. Kosmeetilised parandused enam ei aidanud.

Ohjad tuli lasta lõdvemaks, et inimestel tekiks mingisugunegi teotahe majandada, igapäevaelu korraldada. Vana juhtkond selleks enam ei kõlvanud. Nõnda võisimegi 1985. aastal kuulda uut nime – Mihhail Gorbatšov, kellest peagi sai juht. Uus peasekretär kutsus üles Nõukogude Liitu reformima, lubades senisest tunduvalt enam sõna- ja majandamisvabadust. Lendsõnadeks said «glasnost» ja «perestroika».

Aprilli keskel 1988, kui Tartus olid algamas viiendad muinsuskaitsepäevad, mille käigus esmakordselt pärast Teist maailmasõda toodi suurel arvul välja sinimustvalgeid lippe, esines televisioonisaates «Mõtleme veel» üleskutsega Edgar Savisaar.

Ta tegi eesti rahvale ettepaneku koonduda tugirühmadesse perestroika toetuseks. Liikumise nimeks saigi «Rahvarinne perestroika toetuseks». Huvitaval kombel tekkisid samal ajal samasugused liikumised ka Lätis ja Leedus. Aga see on ju enesestmõistetav, et perestroikat juhiti Moskvast.

Nagu vanemad ja keskealised inimesed mäletavad, mindi Rahvarindega õhinal kaasa. See oli täiesti loomulik, sest see tundus turvaline. Nn vaikiv enamus hindab igal maal ja igal ajastul turvalisust. Oli vägagi ohutu minna Kremli heakskiidul vanameelsete kommunistide vastu. Kui sinimustvalged lipud jõudsid Tallinna öölaulupidudele ja keegi ei hakanud neid käest ära kiskuma, sugenes tunne, et vabadus koidab.

Kuid nüüd kerkis uus raske küsimus: vabadus – mis see on? Kas me olime tõesti Nõukogude inimesed, kes tahtsid Nõukogude korda inimlikumaks muuta? Rohkem leiba lauale? Rohkem vabadust suupruukimisel? Või mäletasime veel oma esmasünniõigust ega soovinud seda mõne seekli eest maha müüa? 20. augustil 1988. aastal asutati Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mis nõudis tingimusteta Eesti täieliku iseseisvuse taastamist!

Tänapäevalgi kirjutavad mõned autorid, et Eesti kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongressi valimine olevat lõhestanud eesti rahvast. Neil on õigus, kui nad peavad eesti rahva all silmas Nõukogude rahvast. Elu Nõukogude rahvaste vennalikus peres võis mõnele tunduda idülliline. Ka Gorbatšov võis unistada idüllilisest uutmisest.

Kuid sellele osale eestlastest, kes polnud kunagi unustanud sõjaeelset Eestit, aga ka nendele, kes olid tollest ajast ainult vanema põlvkonna käest kuulnud või keelatud raamatutest lugenud, oli selge: naeruväärne oleks tunnustada Nõukogude põhiseadust ja Nõukogude Liitu kuulumist nüüd, kus see ebainimlik riik ilmutab kõiki nõrkuse märke.

Kui 1939.–1940. aastal tuli püssitorude ees kuuletuda ja püüda aega võita, andes dekreetidele allkirju, mis niikuinii olid kirjutamise hetkest kehtetud, siis mida oli oodata nüüd?

Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse mõiste oli niisiis paljudele iseenesestmõistetavus.

Kuid see abstraktsioon vajas praktilist sisustamist, tegevteolist rakendust. Oli vaja leida tee, kuidas Eesti Vabariik de iure jõuab ka Eesti Vabariigini de facto. Ehk teisi sõnu: kuidas taastada Eesti Vabariigi maa-alal põhiseaduslik riigivõim? Jutt on loomulikult Eesti Vabariigi põhiseadusest, mitte mõne muu riigi omast.

Õhus oli suure konflikti oht, sest perestroikameelsed Rahvarindes arvasid: parem pool muna kui tühi koor. «Suveräänsus» demokratiseeruva Nõukogude Liidu koosseisus näis olevat hea väljavaade. Innukalt räägiti «liidulepingust», mida Kreml aga hästi anda ei tahtnud. Loomulikult kaasnenuks kõige sellega nn kodakondsuse nullvariant.

Siis aga, 1989. aasta jaanuari esimestel päevadel, tuli Olevimäele, Eesti Muinsuskaitse Seltsi toonastesse ruumidesse keegi vanahärra, kes tutvustas end Harald Tillemannina.

Ta tegi ettepaneku valida 1917. aasta eeskujul Eesti Rahvuskongress ja sellega ennetada õhus rippuvaid ülemnõukogu valimisi, et ära hoida halvimat – «iseseisvumist» Nõukogude Liitu kuulumise ja sealt «väljaastumise» kaudu. Mina küsisin: keda valitaks ja kes oleksid valijad? Tillemann vastas: eestlased valivad eestlasi, me valime rahvuskongressi.

Olin Tillemanni ettepaneku suhtes viisakas ja lubasin uuesti ühendust võtta, aga midagi selles hakkas mulle vastu. Mitu tundi hiljem meenus mulle äkki professor Rein Taagepera küsimus Torontos eelmisel sügisel: kas on olemas või kas saaks koostada Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike registrit?

Tookord vastasin muidugi, et sellist nimekirja pole kellelgi ja ma ei kujuta ette, kes selle koostada suudaks. Sinnapaika see jutt jäi. Kuid nüüd tekkis sähvatus – lühis Taagepera ja Tillemanni vahel!

Muidugi mõista, valida tuleb Eesti kodanike kongress! Mitte etniliste eestlaste kongress! Eesti Vabariik oli ju enne sõda uhke oma kultuurautonoomia seaduse üle!

Meie kodanike hulgas oli venelasi, sakslasi, rootslasi, juute, vähemal määral teisi. Neil olid ju 1938. aasta põhiseaduse järgi samasugused õigused nagu eestlastest kodanikel. Kui ma järgmisel hommikul kõike seda Tunne Kelamile ja Mart Laarile rääkisin, mõistsid nad mind poolelt sõnalt.

Otsused sündisid uskumatu kiirusega, sest kirjeldatud ideed hõljusid õhus. Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit moodustasid aega viitmata toimkonna, mis asus esialgseid teese ühiseks deklaratsiooniks vormima.

Ja Eesti Vabariigi 71. sünnipäeval oli mul rõõm kõnesolev deklaratsioon kolme organisatsiooni nimel keskpäeval Tallinna Raekoja platsil ja õhtul Estonias teatavaks teha. Estonias korraldasid EMS, ERSP ja EKL esimest korda pärast sõda vaba ja takistamatu aastapäevaaktuse. Deklaratsiooni vastuvõtt oli tormiline. Seejärel pidas programmilise kõne Tunne Kelam ja vastuvõtt oli veel tormilisem.

Lähe oli antud ja tagantjärele tundub üsna uskumatu, et esimese otsustava vahe-eesmärgini jõuti täpselt aasta pärast: 24. veebruaril 1990. aastal algasid nädal aega kestnud Eesti Kongressi valimised, kuhu valiti 499 saadikut, neist 35 pagulusest.

Valimisaktiivsus oli erakordselt suur. Oma häält andmas käis 557 118 Eesti kodanikku (71 protsenti registreerituist) ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. Viimatinimetatud said valida üksnes sõnaõigusega delegaate.

Aasta jooksul oli tehtud hiiglaslik töö: peamiselt kihelkondliku jaotuse alusel oli registreeritud ligi 800 000 Eesti kodanikku ja üle 60 000 kodakondsuse taotleja. Selleks oli moodustatud 199 kohalikku kodanike komiteed, kes omakorda koondusid maakondlikesse komiteedesse.

Viimased valisid 11. novembril 1989 – Berliini müüri langemise aegu – Eesti Kodanike Peakomitee (esimeheks Tunne Kelam), mis oligi Eesti Kongressi valimiste vahetu ettevalmistaja. Suurepäraselt töötas uue aasta hakul moodustatud valimiste keskkomisjon (esimees Arvi Altmäe) – tõsiseid proteste ei laekunud.

Eesti Kongress pidas 1990. aasta märtsist 1992. aasta septembrini kümme istungjärku. Eksistentsiaalselt otsustavaks sai selle olemasolu 20. augustil 1991, mil Eesti edasine tee oli mõne tunni vältel saatuslikel kaalukaussidel: kas sünnib uus Eesti riik, mille kõik elanikud on kodakondsed, mille parlamendis kolmandik räägib vene keelt ja teiseks riigikeeleks on vene keel koos kõigi sellest tulenevate järelmitega? Või siiski taastab 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariik oma põhiseadusliku õiguskorra?

Selles, et maksvusele pääsesid meie ajalooline tõde ja õigus, on suured teened sillaehitajatel, kes kuulusid nii Eesti Kongressi kui ka ülemnõukokku – Liia Hännil ja Marju Lauristinil. Unustada ei tohi Arnold Rüütlit, kes keeldus kinnitamast ühtki dokumenti, millel puudus Eesti Kongressi volitatud esindajate heakskiit. Nõnda sündis pariteetselt Põhiseaduse Assamblee, mis kandis Eesti Kongressi ideestiku 1992. sügisel valitud VII riigikokku.

Kodanike komiteede moodustamise ja Eesti Kongressi valimiste näol oli saanud teoks Eesti kõikide aegade suurim kodanikualgatus, mille kaudu Eesti riik ja rahvas end teostasid – teel vabadusele. Kui enamasti on ajaloos püütud rõhujatest lahti saada relva jõul, siis eestlased valisid rahumeelse ja palju tõhusama tee.

See suur ajalooline võit saavutati sadade ja tuhandete korraldajate toel nende oma ajast ja «nende oma bensiiniga». Nad vääriksid ajalooraamatutes jäädvustamist.

Mõned nimed tuleb aga täna, Eesti Kongressi 20. aastapäeva puhul siiski esile tõsta – nad töötasid kõige vastutusrikkamates lõikudes suure vaimse ja tehnilise koormuse all kuni nõrkemiseni. Pean silmas Eve Pärnastet, Olev Silda ja Henn Sarve. Neist esimene oli algusest peale asja hing n-ö staabiülemana. Igaüks, kes teab midagi staabi tähendusest sõjakäigul, taipab, millest ma räägin.

Olev Sild elas ratastoolis ega pääsenud toonastes oludes toast välja. Kuid tema telefon helises hommikust õhtuni ja ta jälgis kõigi «lennukite» õhkutõusmist ja maandumist. Henn Sarv valdas tookordse tehnika viimast sõna – äsja Eestisse jõudnud seninägemata arvuteid. Seetõttu oli kodanike registreerimisel ja valimiste ettevalmistamisel andmetöötlus esmaklassiline.

Täiesti omaette peatükid on Eesti kodaniku isikutunnistuste väljaandmine Vardo Rumesseni juhtimisel või – last, but not least – Jüri Adamsi, Kaido Kama, Mart Laari, Illar Hallaste jmt panus Eesti Kongressi kandva ideestiku kujunemisse, mis, nagu rõhutatud, sai aluseks VII riigikogu tööle, kui üleminekuajastu oli kuulutatud lõppenuks.

On suurepärane, et kümme aastat tagasi ilmus Eve Pärnaste koostatud koguteos «Eesti Kongress. Siis ja praegu». See on asendamatu käsiraamat. Ent ajaline vahemaa kõnesolevate sündmustega on piisavalt suur, et akadeemiline ajalooteadus neid põhjalikult uuriks ja tõlgendaks – sine ira et studio.