Erik Terk

FOTO: Toomas Huik

Vajadus Läänemere-äärseid riike tihedamalt lõimida on igal juhul olemas, kirjutab Tallinna Ülikooli­ Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk.

Euroopa Liidu soliidse ajaloo ja saavutuste juures on ilmselt olnud vähe perioode, mil asjaosalised tema toimimisega on rahul olnud. Ikka on leidunud mingeid vaatepunkte, millest lähtudes pole see olnud piisavalt hea, efektiivne, vastanud uutele ülesannetele jne.

Sestap siis on EL, vaatamata sellele, et tegu on näiteks tavapärase riigiga võrreldes olulisemalt keerulisema mehhanismiga, olnud perioodilise täiustamise objektiks. Üks selline katse, mis seostub Läänemere piirkonna strateegia väljatöötamisega, on seejuures vallandatud lausa meie oma koduõuest (kui nii sobib Põhja-Euroopat hüüda).

Strateegia lühike ajalugu võiks olla refereeritud järgmiselt: idee teke ja lobitöö selle tutvustamiseks Euroopa Parlamendis alates 2004. aastast, initsiaatorite hulgas nimetatakse ka Toomas Hendrik Ilvest.

2006. aastal saavutatakse strateegia vajaduse tunnustamine Euroopa Parlamendis. 2007. aasta detsembris kutsub juba ülemkogu Euroopa Komisjoni üles taolist dokumenti koostama. Edasi sisuliste ideede kogumine piirkonna riikidelt ja muudest allikatest, arutlused erinevate osapooltega ning 2009. aasta alguskuudel dokumendi kokkukirjutamine regionaalarengu peadirektoraadis. Sama aasta suvel toimusid strateegia avalikustamisüritused seoses Rootsi eesistumisperioodi saabumisega ELis ning oktoobris 2009 kiitis ülemkogu strateegia heaks.

Strateegia propageerijad on vahel rõhutanud piirkonna unikaalsust (ELi sisemeri, uued liikmesriigid endisest idablokist jne), vahel aga strateegiat esitlenud kui testprojekti, mis peaks sobima ka teistele ELi makroregioonidele. Ajapikku on peale jäänud just viimane – harva jäetakse rõhutamata, et kui Läänemere eksperiment õnnestub, on sama lähenemise kasutamisest huvitatud ka Doonau-maad, Alpi regioon, Vahemere maad.

Kuna Euroopa on piisavalt mitmepalgeline, siis on vahel nõrgemalt, vahel tugevamalt olnud päevakorral loosung «regioonide Euroopast» kui ideaalist, kusjuures regioonide all on tavaliselt silmas peetud just nimelt makroregioone nagu Läänemere regioon, Vahemere regioon, Atlandi kaar ning ELi nn tuumikregioon.

Poliitika kujundamine ELis on läinud siiski teist teed. Mõnevõrra lihtsustatult võib väita, et on arvestatud ikkagi vaid kahte reaalsust – liikmesriike ja ELi kui tervikut. Viimast muidugi mingil viisil diferentseeritakse – riike ja nendesiseseid piirkondi jaotatakse kõrgemalt ja madalamalt arenenuiks, transpordikoridore üleliidulist tähtsust omavateks või mitteomavateks jne. Jaotusalus ja mängureeglid on aga sealjuures pigem universaalsed kui regionaalsed – makroregioonide eripärad tikuvad kaduma ning ELi kujundatud meetmed piiriüleseks koostööks jäävad võrreldes muude meetmetega tagaplaanile.

Jah, loomulikult ei keela keegi teha riikidel omavahelist koostööd ühiste regionaalsete probleemide lahendamisel, seda pole aga senini tõlgendatud kui ELi tasandi ülesannet. Pigem on seda isegi peljatud, nähes selles võimalikku vastutöötamist liidu homogeniseerimisele.

Läänemere strateegiaga kaasas käiv loogika erineb eelkirjeldatust, kuna toob poliitikakujundamisse eraldiseisvana makroregiooni tasandi. «Ta on teiste poliitikatega võrreldes täiesti erisugune loom, teist tõugu loom,» väitis uut strateegiat kommenteerides Euroopa Komisjoni uus regionaalpoliitika volinik Pawel Samecki. Ja sellelt uuelt «loomalt» loodetakse, et ta, kui ta on end meie regioonis õigustanud, aitaks ka mujal muuta poliitikaid enam ümbritseva piirkonna spetsiifikat arvestavaks, siduda neid paremini omavahel ning viia rõhuasetust enam regiooni riikide vahelistele küsimustele.

Läänemere strateegia on suhteliselt lühike dokument, kus peale sissejuhatavat kirjeldust (eri jõukusastmega riikidest koosnev regioon, elanike kõrge haritus; väga madal, suuresti suletud ja seetõttu väga saastumisohtlik meri jm) fikseeritakse neli üldist eesmärki ehk dokumendi keelt kasutades, neli sammast edasiseks arenguks.

Nendeks on: 1. ökoloogiliselt jätkusuutlik areng, 2. majanduslik jõukus (sh ka Läänemere ida- ja lõunakalda riikides), 3. transpordi- ja energiakindlustatus ning regiooni atraktiivsus nii elanikele kui turistidele, 4. turvalisus ja katastroofide vältimine. Iga eesmärgi osas on toodud hulk prioriteetseid, valdavalt ühiseid pingutusi nõudvaid tegevussuundi. Kokku on neid dokumendis neliteist. Näiteid: muuta Läänemere laevandus ohutuks, parandada regioonisiseseid ja -väliseid transpordiühendusi, kõrvaldada tõkked siseturu sujuvaks toimimiseks regioonis, vähendada rahvusvahelist kuritegevust regioonis.

Strateegiadokumendi lahutamatuks osaks on järgmine, temast oluliselt pikem ja detailsem dokument nimega juurutuskava (action plan), kus kõikide prioriteetide jaoks on pakutud strateegilised tegevused (actions) ja nn juhtprojektid (flagship projects). Kokkuvõttes tulebki märkida, et koostajad on valinud rõhutatult pragmaatilise lähenemise, üldisele osale on pühendatud ruumi suhteliselt vähe – põhirõhk ongi just rakenduskavas olevatel praktilistel tegevustel ja projektidel. Seda tagamõttega: ärgem enam vaielgem, hakakem probleemide leevendamisega pihta.

Vaielda võib muidugi selle üle, kuidas tegevuskava tööle hakkab. On väidetud, et kavandatud strateegia «ripub õhus», sest tegevustele ja projektidele pole ette nähtud eraldi rahastamist ja pole ette nähtud ka mingit uut struktuuri tema elluviimiseks, selle jälgimiseks jne. Vastuväited: raha piirkonna arendamiseks jätkub ja ka eri regionaal­se koostööga tegelevaid struktuure on pigem ülearu kui vähe. Raha tulevat lihtsalt paremini prioriteetsete ülesannete lahendamisele suunata.

Organisatsiooniline pool lahendati selliselt, et iga prioriteetne suund sai endale kuraatoriks ühe regiooni riikidest. Tõsi, ka Euroopa Komisjon ise on nõus teatud organisatsioonilist koormust strateegia realiseerimisel enda peale võtma. Hinnates «portfelli» kitsamalt Eesti seisukohast, võib väita, et vähemalt meie miinimumnõuded peaksid olema täidetud. Balti riikide praegune isoleeritus ELi laiematest energiavõrkudest on välja toodud ohu olulisema lahendamist vajava probleemina. Rakenduskavas on sees ka Rail Baltica.

Teatud intriigi regiooni arendamise problemaatikasse lisab asjaolu, et lisaks Läänemere strateegiale on tegelikult jõus veel teinegi strateegiline konstruktsioon – nimelt käivitati 1990. aastatel soomlaste eestvõttel ELi põhjamõõtme arendamise initsiatiiv. Ehkki see on suunatud pigem väljapoole, Põhjala naaberriikide, eelkõige Venemaa suunas ja Läänemere strateegia ELi sisse, sisemise koordinatsiooni parandamisele, on kattuvused nende kahe strateegia vahel loomulikult olemas.

Kui räägime näiteks Läänemere transpordiühendustest, ei saa jätta kõrvale neid, mis ühendavad ELi kuuluvaid regiooni riike Venemaaga; kui räägime ohutust liiklusest Läänemerel, ei saa unustada ohtu Vene naftatankerite poolt jne. Ehkki põhjamõõtme puhul räägiti ka näiteks Norrast, oli asja põhiidee seotud ikkagi Venemaaga – sealsed loodusressursid, sealt lähtuvad võimalikud ökoloogilised ohud jne.

Põhjamõõdet ei saa lugeda eriti edukaks, sest Venemaa ei ole näidanud erilist huvi vaadelda Läänemere riikide blokki läbirääkimiste- ja koostööpartnerina. Samas, kui midagi juba rääkima hakati, pole põhjust seda läbirääkimiskanalit ka maha kanda.

Mis puutub ELi kui tervikut, siis temaga on Venemaal koostööläbirääkimised ilmselt möödapääsmatud, momendil ei ole nad aga eriti aktiivses seisus. Nii on ka Venemaa roll Läänemere koostöös lahtine ja teda markeerivad formuleeringud Läänemere strateegias pehmelt öeldes õhulised.

See on muidugi ka mõistetav, sest hakata pidurdama ELi riikide Läänemere strateegia valmimist senikaua, kuni Venemaaga saavad asjad selgemaks räägitud, oleks olnud kõike muud kui mõistlik. Kui aga Venemaaga räägitud pole, ei saa ka midagi konkreetsemat tema rolli kohta uude dokumenti kirjutada. Vaikides sellest mööda minna poleks aga ka viisakas. Strateegia dokumendis olevad viited, et koostööd Venemaaga püütakse lahendada «vana», st põhjamõõtme kaudu, viib meid sama targalt algseisu tagasi.

Lahtisi küsimusi on seega palju. Eelkõige muidugi, kuidas see nn pilootprojekt reaalselt tööle hakkab. Esialgne regiooni huvides oluliste tegevuste portfell on olemas, nüüd on küsimus selles, kuidas erinevad osapooled suudavad oma soovid ja oskused ühendada. Osapoolteks pole sealjuures ainult riigid, vaid ka omavalitsused ja omavalitsusliidud, regionaalsed pangad, äri- ja keskkonnaorganisatsioonid jt.

Rakenduskava struktuur on avatud, näiteks võivad riikide kaubanduskojad või koostööd tegevad linnad taotleda sinna uute juhtprojektide juurdelülitamist. Kes kui palju seda «paraadi» juhtima ja koordineerima hakkab, selgub ilmselt töö käigus. Esialgu on vähemalt riikidel oma vastutusalad teada – Eestil näiteks sisekaubanduse tõkete kõrvaldamine kogu makroregioonis. ELi poolt kuuldub üleskutseid suunata struktuurivahendid juba praegusel ELi finantseerimisperioodil võimaluse piires ümber Läänemere strateegias kirjas olevate prioriteetide ja aktsioonide suunas.

Uuel finantseerimisperioodil on võimalused muidugi suuremad, pole kadunud lootus, et siis leitakse ka mingid täiendavad vahendid otseselt selle strateegia tarvis. Vajadus piirkond senisest oluliselt tihedamalt lõimida on igal juhul enam kui aktuaalne. Ei jõukas Põhjala ega isegi mitte Euroopa ei ole enam hulk aega maailma majandusarengu naba. Et mitte edasi positsioone kaotada, on vaja midagi ette võtta, ja aega pole kaotada.

Homme astutakse edasi oluline samm strateegia arendamisel – Tallinna Ülikoolis toimub rahvusvaheline konverents, mis on esimene suurem kohtumine Eestis, kus riigi- ja kohalike omavalitsuste esindajad ning teadlased analüüsivad strateegia sisu ja realiseerimise eri võimalusi.