Ajalugu on kirjutajate nägemus sündmustest, kus faktide ja järeldustega manipuleerides on võimalik toimunut soovitud moel esitada. Kui miski on kaljusse raiutud, siis seda nii lihtsalt ei murenda. Sestap võib William Tomingase põhjalik teos Konstantin Pätsi Eesti-vaenulikust riigipöördest 1934. aastal ja sellele järgenud vaikivast ajastust kraapida vaid pealispinda kuid ei purusta arvamust Wabariigi ja Pätsi suurusest. Või?
Paguluses elanud Tomingas kirjutab eessõnas, et teose eesmärk on anda materjal tulevastele ajaloolastele lõpliku hinnangu langetamiseks vaikiva ajastu kohta. Ta väidab, et Eesti Wabariik ei lõpetanud oma eksistentsi mitte 21. juunil 1940, vaid 19. märtsil 1934, mil: «Võeti kõrgeima võimu teostamine eesti rahvalt ja koondati ühe isiku, kuigi mitte võõra, kätte. Selle kuupäevaga dateeritud riigivanema ja riigikogu valimiste peatamise dekreet K. Pätsi poolt märgib samuti ühe kurva ajastu algust, mille lõpetamise kohta rahvale anti küll lubadusi, kuid mida ei täidetud ausalt. Ka seda ajastut, mil valitseti kaitseseisukorra katte all ega hoolitud sageli rahva põhiõigustest, tekitati kannatusi paljudele kodanikele – seda kõike demokraatia kaitse tähe all – ei saa jätta nimetamata meie ajaloos...
...Rahvalt võeti sõna-, trüki-, koosoleku-, ühinemisvabadus. Ka rahvaesindustel keelati tegutsemine. Kodanikel, kellel selle isiku (Pätsi) oma sõnade järel olid suured teened, tuli kannatada vanglates oma isamaal, mida nad armastasid ja mille eest nad olid võidelnud.»
Kui siia juurde lisada tõsiasi, kuidas hilisemad vapsid kustutati ära Vabadussõja raamatuist ja ajaloost, siis jääb mulje, et kõik see sai juhtuda vaid sotsialismi viljastavates tingimustes, aga ei! Küsimus pole riigikorras, vaid valitsejate tahtes ning see reegel kehtib läbi aegade.
Propagandatalitus – just säärane tõeministeerium loodi EW-s 1934. aastal – oskas toimunut mõistagi kenasti põhjendada. Nimelt otsustanud kamp fašiste, kes nimetasid end vabadussõdalasteks, kasutades ära majandussurutisest tekkinud ärevat meeleolu, riiki pöörata, kasvõi relvade jõuga. Sestap tuli kehtestada teatud seadused, mis lubaksid Pätsil ja Laidoneril teha ennastsalgavalt tööd Eesti riigi päästmisel. Kusjuures enamus eestimaalastest toetas neid.
Kuidas riigipööre – mitte vapside, vaid Pätsi korraldatu – toimus, saab lugeda antud suurepärasest raamatust. Dokumendid, meenutused, selgitused, dialoogid, tausta avamine ja seletamine... Teos on just nii põhjalik, kui olla saab. Ning eks lugeja ise otsusta, kas üldtunnustatud kaljukindlaid teadmisi ajaloost on võimalik murendada ning millal siis õigupoolest sai Eesti Wabariik oma otsa.