Eile riigikogus peetud traditsiooniline välispoliitika arutelu aitas kaasa avalikule debatile, ent tõi esile vähe uut Eesti välispoliitika suundumuste ja telgitaguste kohta.
Juhtkiri: välispoliitika võiks enam avaneda
12. veebruar 2010, 00:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii välisminister Urmas Paeti kui riigikogu väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri ettekanded olid põhjalikud ja ülevaatlikud. Paljuski kordasid Eesti välispoliitika juhid aga üle niigi teada olevat või esitasid tehnilisi detaile. Käsitlust avardavaid uusi seisukohti leidus napilt.
Tore, et Eesti välispoliitikal on oma leivanumbrid. Eesti sõjaline ja tsiviilkohalolek Afganistanis ning koostöö Euroopa ja NATOga on niisugune vundament, millele annab mõndagi üles ehitada. Ometi on üksjagu ka varjatuks jäävaid teemasid, mida tuleb avalikkusse pigem jõuga tirida.
Mõnel puhul pole ka otsustusprotsess avalikkusele nähtav. Üks neist teemadest on Guantánamo vangide Eestisse toomist puudutav küsimus. Ainus avalikult teada olev formaalne arutelu leidis Eestis aset mullu valitsuskabinetis. Ehkki riik on jõudnud selgele positsioonile, et meile erinevalt Lätist ühtki vangi ei asustata, pole teada, kes täpselt sellise otsuse on vastu võtnud.
Ometi on otsus tehtud ning Ameerikat sellest informeeritud, isegi USA suursaadik on selle üle Postimehes kahetsust avaldanud. Otsuse aluseks olev analüüs tuleks võimaluse piires teha avalikuks. Teatud piirini on mõistetav, et välisministeerium on üks neist riigiasutustest, kus sündivaist dokumentidest kõik ei ole kohe avaldamiseks.
Teinekord aga muutub see bürokraatia kummaliseks. Ka seadusloomes on suund pigem infokraanide kinnikeeramise poole kui suuremale avalikustamisele.
Seepärast ongi eriti vajalik välispoliitiline debatt parlamendis, kus poliitikud saavad otsuste ja plaanide kohta küsimusi esitada. Küsimuste voorust on ka näha, kes poliitikutest on enne kõnelemist tööd teinud ja kelle etteaste ei näita ülemäärast teemasse süvenemist.
Selle aasta välispoliitiliselt nähtavaim sündmus Eestis on kevadel Tallinnas toimuv NATO välisministrite kohtumine, mille puhul on oodata külla maailmapoliitikas tuntud ja mõjukaid inimesi.
Arutlusele tulev NATO uus strateegiline kontseptsioon on meie jaoks märgilise tähendusega, sest esimest korda osaleb selle väljatöötamisel ka Eesti. Teiseks tänavu oluliseks teemaks on Eesti liitumine Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD), mida kutsutakse ka «rikaste riikide klubiks».
Kui välispoliitika muutub läbipaistvamaks ja mõistetavamaks, leiab see kindlasti ka enam käsitlemist meedias ja jõuab rohkem tavainimeseni.