Solidaarsust ja hoolivust on ühiskonnas rohkem kui varem. Suuri ja tähtsaid otsuseid, mis pere heaolu ja turvalisust puudutavad, ei lükata enam niisama lihtsalt edasi, vaid need püütakse ellu viia.
Mihkel Mandre: mida võiks eesti pere kriisist õppida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel 15 aastal on meie tahe oma elukvaliteeti parandada olnud suur ning oleme selle nimel kõvasti tööd teinud, investeerinud ja lisakohustusi võtnud. See suund on olnud õige vaatamata praegustele keerulistele aegadele ja tagasilöökidele.
Eesti on oma toodangu poolest inimese kohta jõudnud edukaimate riikide esimese veerandi piirimaile maailmas, samas kui veel 15 aastat tagasi olime teises pooles. Selle üle on põhjust uhke olla. Samas oleme jõudnud tõdemuseni, et majanduslik mõõdupuu üksi, ilma seda tasakaalustavate muude väärtusteta, on poolik.
Me ei pea ennast tõestama naabrile või kellelegi kolmandale, vaid eelkõige endale ja oma perele. Oma elukeskkonna turvalisemaks muutmine on paljuski tahtmise ja suhtumise küsimus.
Pere turvalisuse eest hoolitsemine eeldab suuremat ja pikaajalisemat vaadet ja pisut ette mõtlemist. Olles seda teinud, muudame ka kogu ühiskonna pisut paremaks ning pikemas perspektiivis oleme tugevama koduse toe ja sisemise tasakaalu tõttu ka ühiskonna liikmena edukamad.
Üks suur ja tähtis otsus, mida kiputakse põhjendamatult edasi lükkama, on pere finantsturvalisuse tagamine. Kriis tõi meid tagasi baasväärtuste ja teadmiste juurde. Üks nendest on tasakaalu hoidmine ja valmistumine raskemateks aegadeks. Selles mõttes on meil kõigil ka Eesti riigilt õppida.
Riigi strateegilised valikud on olnud õiged – eelarvet on hoitud üle aja tasakaalus ja raha on kogutud halvemateks aegadeks. Taktikaliste valikute koha pealt on palju rohkem eriarvamusi, aga see kuulub ka demokraatia juurde.
Maailma suured elukindlustusseltsid mõõdavad eraisikute varade ja kohustuste tasakaalu iseloomustamiseks sellist näitajat nagu varuraha puudujääk. Varade hulka arvestatakse kõik kiirelt rahaks muudetavad säästud ja kohustuste hulka kõik laenud.
Lisaks arvestatakse, et kohustused ei ole ainult kitsalt finantskohustused. Inimest peame ju alati tähtsamaks kui asju, seega võiks neid ka vastavalt kaitsta. Peale selle, et me ei soovi oma lähedaste puhul mõtlematult riskida või neid ohtu seada, on meie võimuses kaitsta nende finantsturvalisust. Rahalise turvatunde andmine peaks olema osa pere turvalisuse tagamisest, mille iga perepea võiks võtta oma südameasjaks.
Keskmiselt peetakse vajalikuks, et perel on vähemalt ühe aastapalga jagu varuraha suuremate ootamatuste puhuks. Seetõttu võiks iga perepea varuraha olemasolu vajadust oma kohustuseks pidada. Finantsturvalisust toetab ka näiteks kuni paari kuupalga suurune puhver, mis aitab väiksemate olmeliste ootamatuste korral.
Võib tunduda, et keskmisel pereinimesel on praeguste vähenenud tulude juures peaaegu võimatu aastapalka kõrvale panna. Samas on selleks efektiivseid mooduseid ja kõiki riske ei pea ise kandma, vaid neid saab jagada. Elukindlustuskaitset tuleks käsitleda varana, mis parandab pere varade ja kohustuste tasakaalu ning on seega investeering oma pere heaks.
Eesti puhul on varuraha puudujääk inimese kohta umbes 160 000 krooni ehk üsna keskmise aastapalga ümber. Kogu puuduolev summa on hinnanguliselt suurem kui Eesti riigieelarve. Siiski on kogu varuraha puudujääk Eestis pisut väiksem kui poolteist aastat tagasi ja selle vähendamiseks on olemas järjest efektiivsemaid lahendusi.
Areneva riigi jaoks on selline puudujääk üsna loomulik ning see on olemas ka arenenud riikide puhul. Võrreldes Baltikumi naabritega on Eesti puhul puudujääk suhtelisel tasemel võrreldav (Lätist väiksem, Leedust suurem), kuid mõnevõrra kõrgem absoluutnumbrites inimese kohta siinsete suuremate varade, kohustuste ja ka sissetulekute tõttu.
Viimased poolteist aastat on muutnud meie kõigi finantskäitumist mõistlikumaks ja tasakaalukamaks. Hea kriis on see, millest suudame õppida ja muuta oma käitumist, et kergemalt üle elada järgmised. Selle kriisi üks õppetunde peaks olema selge suund parema tasakaalu, reservide olemasolu ja suurema turvalisuse poole.