Allan Käro: ususõjad Eesti riigikaitses

, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Allan Käro
Allan Käro Foto: Pm

Rähklemine selle ümber, kas NATO-l on Eesti kaitsmiseks plaan või mitte, on Eesti riigikaitset ohustava jäämäe üks napilt vee alt välja ulatuv tipp. Miks riigikaitse küsimustes kohe kuidagi kokkuleppele ei jõuta, analüüsib ajaloolane Allan Käro.

Eelmise aasta viimastel päevadel pikendas valitsus 2005. aastal vastu võetud sõjalise kaitse strateegilise kava kehtivust aasta võrra. Selle dokumendi sünd oli keeruline ja mõju riigikaitsele sugugi mitte ühemõtteline.



2003. aasta augustis ehk veidi rohkem kui pool aastat enne Eesti liitumist NATOga andis toonane kaitseminister Margus Hanson teada, et riigi ohuhinnangut on muudetud.



«Ja selle ohuhinnangu täpsustuse tulemusena võib öelda, et lähema nii-öelda ettenähtava ajaperioodi jooksul, see on võetud nii kümmekond aastat, ei ole meil väga suure tõenäosusega vaja karta suuremahulist sõjalist operatsiooni või rünnakut või ka väiksema tõenäosusega on kindlasti ka kukutusrünnak,» ütles ta (valitsuse pressikonverents 19.8.2003).



Kuna sel ajal kehtinud 2001. aasta strateegia järgi sõjalist ohtu «ei eksisteerinud», olles küll võib-olla veidi tagasihoidlikum hinnangu ajaliste piiride suhtes, jäi see avaldus esimesel hetkel mõnevõrra segaseks. (Selgituseks niipalju, et kukutusrünnak on erivägede äkkrünnak strateegiliste objektide hõivamiseks ja riiklike institutsioonide halvamiseks.)



Kuid sellega ministri uudised tol päeval ei piirdunud. «Nüüd, tänaseks päevaks on valminud ka kaitseministeeriumi kaitseplaneerijate koostatud kaitsejõudude ülesehitamise põhimõtted,» kinnitas ta.



Tollaste ajalehtede andmetel plaaniti ajateenijate arvu juba järgmisel aastal vähendada kaks või isegi rohkem korda (umbes 3000 mehelt 1000–1500 mehele), kutseliste sõjaväelaste arvu aga kahe aastaga kahekordistada, kuni 5000ni (PM 8.9.2003).



Kui 2001. aasta strateegia järgi oli kaitsejõudude peamine ülesanne tõrjuda sõjalist rünnakut, siis uute põhimõtete järgi oli kõige tõenäolisem sõjalist osalust nõudev stsenaarium välismaal toimuv kriisihaldamisoperatsioon. 2006. aastal pidi Eestil olema välismissioonidel umbes tuhat sõjaväelast.



«Kodus tuleb kaitsejõududel tänapäeval valmis olla aga tehno- ja looduskatastroofiks, tsiviilvõimude toetamiseks kriisiolukordades ning alles kõige viimasena Eesti-vastase kukutusrünnaku tagasitõrjumiseks,» kirjutas Postimees 19.8.2003. Suuremahulist või laiaulatuslikku sõjalist rünnakut (viimast terminit kasutas 2001. aasta strateegia) polnud ohtude nimekirjas isegi mainitud.



Sisuliselt võib öelda, et tegemist oli kutselisele armeele ülemineku plaaniga. Ajateenistus küll nimeliselt säilis, kuid seda nähti pigem tulevaste kutseliste sõjaväelaste väljaõppe esimese astmena. «Ajateenijate arvu vähendamisel võtab kaitsevägi edaspidi teenima neid inimesi, kellel on huvi kaitseväelaseks saada,» viitas Hansoni arvamusele Eesti Päevaleht 21.8.2003.



Öelda, et need uued põhimõtted tekitasid Eestis tormi, on juhtunu mõningane alahindamine. «Kes vastutab sellise mitte-eestipärase äraandliku kontseptsiooni eest?» küsis kunagine kaitseminister Hain Rebas (EPL 25.8.2003).



«Kaitseminister Margus Hansoni ja ministeeriumi analüütikute kavandatava reformi nurgakiviks on julgeolekuriskide analüüs, mis näitavat, et otsest sõjalist ohtu Eestile lähema kümne aasta jooksul ei ole. Kodanikuna ootan selgitust, kes tegid


analüüsi, milline on nende erialane ettevalmistus ja kogemused?» nõudis reservohvitser Kaido Pihlakas (EPL 26.8.2003)



Sellisel kujul reformist asja ei saanudki, kui järgmisel aastal võeti vastu «Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010», siis kõige silmatorkavama erinevusena jäi ajateenijate arv senisega samasse suurusjärku. Kaitseväe allikad kinnitasid ajakirjanikele, et on rahul, sest iseseisva kaitsevõime väljaarendamine suudeti säilitada (EPL 26.3.2004).



Kuid reformi ideoloogia jäi paika, näiteks Postimehe edastatud ohustsenaariumide järjestus jäi samaks ehk Eesti-vastase kukutusrünnaku tõrjumine oli viimasel kohal. Selgituse sai ka asjaolu, miks laiaulatuslikku sõjalist rünnakut mainitud ei olnud.



«Sellise rünnaku tõrjumiseks eraldab Eesti ressursse vastavalt ohuhinnangu muutumisele kooskõlas NATO ühiskaitsest tulenevate planeerimisotsustega,» seisab 6. punkti all. Teisisõnu, sellise rünnaku võimalusega ei arvestatagi.



«Kuid ohutunde kadumine on ilmne. Suurem osa meie viimase aja kaitseplaneeringutest on võtnud suuna planeerida mitte riigikaitset, vaid saabuvate abivägede ja Eesti poolt Balkanile või kui vaja, siis Bermudale saadetavate abivägede logistikat,» kirjutas Eerik-Niiles Kross (EPL 21.10.2004).



Kõik see leidis kinnitust 2005. aastal, kui võeti vastu uus sõjalise kaitse strateegiline kava. Nagu juba öeldud, oli 2001. aasta strateegia kategooriline: sõjalist ohtu «ei eksisteeri». Uus kava väljendus tunduvalt ebamäärasemalt ehk oht oli «vähetõenäoline».



Sisu oli aga vastupidine. Kui 2001. aastal oldi valmis «ootamatuteks muutusteks», siis 2005. aastal deklareeritakse 10. punktis ühemõtteliselt: «Selliseks muutuseks (ehk sõjalise ohu taastekkimiseks – A. K.) ettenähtavas tulevikus eeldused puuduvad.»



Tagantjärele võib muidugi viidata, et päris «ajaloo lõpu» stsenaariumiga tegemist ei olnud, sest 10. punkti viimase lause järgi ei saa sõjalise ohu taastekkimist tulevikus «täielikult välistada». Punkt tervikuna on aga veelkordne kinnitus, et «praegu» võib selle välistada.



Teoreetiliselt on järeldus, et eeldused puuduvad, muidugi võimalik, esimene pähetulev alus selleks oleks Peterburi ja Pihkva piirkonna iseseisvumine. Kuid tegelikult ei saaks siiski sajaprotsendilise kindlusega väita, et ohtu ei ole ja pole isegi eeldusi selle tekkeks.



Nii nagu ohuhinnangu kõige keerulisem ja samas ka kõige tähtsam osa on tegelemine ootamatustega, peab ka kaitseplaneerimine tegelema asjadega, mis on võimalikud.



Kui keegi veel mäletab, siis oli sajandi alguses üks rahvusvaheliste jõujoone indikaatoreid see, kes maailma riigijuhtidest saab kutse president


George W. Bushi rantšosse. Niivõrd domineeriv oli USA maailmas.



Kui võrrelda seda praeguse olukorraga, siis peaks vahepeal juhtunu igati mahtuma kategooriasse «julgeolekukeskkonna oluline ja pikaajaline halvenemine», kui kasutada 2005. aasta strateegilise kava sõnastust.



See on muidugi tagantjärele tarkus. Kuid võimalus, et pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid sattub USA süüdlasi otsides ja karistades mingi jama sisse, mis tema jõudu ja tegutsemisvabadust piirab, tekkis otsekohe.



Kui 2001. aastal oli see võimalik, siis 2003. aastal oli see juba tõenäoline ja 2005. aastal tegelikkus. Eestis räägiti aga veel vahetult enne 2008. aasta Vene-Gruusia sõda, et esmasest iseseisvast riigikaitsest rääkijad ei adu rahvusvaheliste suhete konteksti.



Peamine probleem ei olegi selles, et 2003. aastal välja kuulutatud reformi alused olid valed. Kõik me oleme ekslikud ja lõppude lõpuks pole seni midagi hullu juhtunud. Suurim häda tuli hoopis sellest, et need väärastasid täielikult julgeolekudebati Eestis.



Sellisesse «ajaloo lõpu» tüüpi järeldusse saab vaid uskuda või siis mitte uskuda. Igasugune sisuline vaidlus, kus pooled lõpuks üksteise argumentide mõjul mingigi kooskõla leiavad, muutus võimatuks. Mitte ilmaasjata ei ole just ususõjad need kõige verisemad.



Kui reform toetub järeldusele, et ohu tekkimiseks eeldusi ei ole, siis tuleb reformi pooldajatel sellesse klammerduda, olenemata sellest, mis tõestusi ümbritsev maailm vastupidise kohta pakub. Ei ole raske mõista, miks Andrei Hvostov nimetas Eesti julgeolekupoliitilist otsustajate kogukonda sektiks (Diplomaatia 7/8 2009).



Kaks strateegiat


Sõjalise kaitse strateegia 2001


Sõjalised julgeolekuriskid



•    Praegusel hetkel ja lähitulevikus ei eksisteeri Eesti julgeolekule otsest sõjalist ohtu. Samas on võimalikud ootamatud negatiivsed muutused rahvusvahelises julgeolekukliimas ning seetõttu ei saa pikemas perspektiivis välistada sõjalise ohu tekkimist. Eesti kaitseplaneerimisel lähtutakse sõjalisest rünnakust kui kõige tõsisemast julgeolekuriskist, mille tõrjumine on Eesti kaitsejõudude peamine ülesanne. /.../



Sõjalise kaitse strateegiline kava 2005


Poliitilised ja sõjalised ohud ning riskid



•    Eesti julgeolekupoliitilise keskkonna ja ohuhinnangu muutumise tingib eelkõige Eesti kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu ning arengud globaalses julgeolekukeskkonnas. Viimasel kümnendil on ohtude loetelu, mille tõrjumisel oleks vaja kasutada Eesti kaitseinstitutsioone, muutunud varasemast tunduvalt mitmekesisemaks.



Uute mitmesuunaliste ning sageli ettenägematute sõjaliste ja mittesõjaliste julgeolekuriskide realiseerumise suurem tõenäosus esitab julgeoleku tagamisele uusi väljakutseid. NATO liikmesriigina on suurenenud Eesti vastutus rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel ja seda mõjutavate riskide kõrvaldamisel. Ei saa välistada, et Eesti võib liitlasena osutuda NATO kui organisatsiooni või tema liikmete vastu suunatud terrorirünnaku üheks sihtmärgiks.



•    Seoses rahvusvahelise julgeolekupoliitilise olukorra arengutega ning eeskätt


NATO liikmelisusega on Eesti vastu suunatud sõjalise rünnaku eeldatav iseloom ning tõenäosus muutunud.



Sõjaline rünnak Eesti kui NATO liikme vastu on rünnak NATO kui terviku vastu. Prognoositavas julgeolekukeskkonnas (ajavahemikus kuni kümme aastat) on ükskõik millise NATO liikmesriigi vastu suunatud laiaulatuslik sõjaline rünnak vähetõenäoline.



•     Sõjalise ohu taastekkimise eelduseks oleks jõuvahekordade põhjalik muutus rahvusvahelises julgeolekukorralduses koos julgeolekukeskkonna olulise ja pikaajalise halvenemisega.



Selliseks muutuseks ettenähtavas tulevikus eeldused puuduvad. Otsene sõjaline oht Eestile on vähetõenäoline. Selle taastekkimise võimalust tulevikus ei saa siiski täielikult välistada, kuna rahvusvaheline julgeolekukeskkond ei ole saavutanud stabiilsust.



Allikas: riigiteataja.ee
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles