Sigrid Kõiv: rahvuslik aare

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Eestlaste rahvuslik aare on lumi ja pakane. Olgu lumikate või rekordiline – liiklus toimib ja inimesed ajavad oma igapäevaasju. Võtku pakane või nina peast – asutused on avatud ja inimesed käivad tööl. Korralik talv tähendab spordirõõme ja lumelinna ehitamist, seega ei jää ka väliüritused toimumata.

Laulupidu sellise ilmaga muidugi ei pea, aga suusavõistlused kannavad kokku publikut kõikjalt. Paksust jopest tuul läbi ei puhu, kapuuts kaitseb pead, kui mütsist peaks väheks jääma, ja kui jalad külmetavad, siis tuleb panna saabastesse veel üks paar villaseid sokke. Sest nagu öeldakse: pole halba ilma, on ainult vale riietus.

Me võime ju olla Euroopa Liidus viimased sotsiaalkulutuste poolest, meie SKT võib olla alla keskmise, me võime mõõdutundetult juua ja elada keskmisest lühemat aega, aga mis puudutab lund ja pakast, siis mingi ilm meid juba maha ei murra.

Et omaenese heroilisusest rohkem rõõmu tunda, avaldab iga endast lugupidav ajaleht siinsete Kesk- ja Lõuna-Euroopa päritolu inimeste lumiseid üleelamisi. Lugedes, kuidas keegi alles siin nägi esimest korda lund või ei osanud ilmastikukohaseid saapaid osta, muigab tõsine eestlane üleolevalt: see on ometi üks asi, mida me teame ja oskame.

Uudised näitavad halvasti varjatud kaastunde ja kahjurõõmuga pilte, kuidas mõnesentimeetrine lumikate halvab kogu liikluse ning liivatamata tänavatel kukuvad lumekartlikud inimesed, seljas täiesti sobimatud rõivad. Ei, meie pole sellised, meie teame, kuidas lumega käituda.

Ent mida muud me teha saaksimegi? Talv on julm paratamatus ning krõbedale külmale on must muda ainus võimalik alternatiiv.

Pärast pikka ja pimedat sügist mõjub esimene lumesadu nagu pikisilmi oodatud pidupäev – korraga on kõik nii hele, nii valge ja jumalik. Looduse ilu teeb meele heaks, kuigi see on vaid füüsika.

Paraku, nagu me alkoholi tarbimise poolest Euroopas teisel kohal olijatena hästi teame, järgneb peole paratamatult pohmell. Pärast lumesadu läheb väga külmaks. Pakane näpistab teekäijat nagu politseinik põõsas magavat joodikut. Hoolimata põlvest põlve edasi antud talveteadmistest vähemalt sõrmed ja varbad ikkagi külmetavad, tänaval püsti püsida on raske ja jääpurikad katuseräästastel ähvardavad pähe kukkuda.

Aga nii nagu pohmellis inimesel pole õigust olla kuri, pole meil, põhjamaalastel, õigust talvekülma kiruda. Juba meie esivanemad ei vandunud alla – vaadake rahvarõivaid, ilmselgelt kohasemad pakases kui palavas –, kuidas saame siis meie seda teha?

Ei saagi. Nagu me võtame alati viimast suvest, peame tahtma seda võtta ka talvest.