Eestlased on ebausklik rahvas. Kas just ebausklikum kui mõni teine, näiteks lätlased või venelased või soomlased, aga ühe kultuurrahva kohta kahtlemata ebaproportsionaalselt ebausklik. Üks tavalisimaid ebausu väljendusi on soov mitte ära sõnuda.
Martin Pau: uinumine enesepettuses
19. jaanuar 2010, 08:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei, siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi hiljutine ühiskuulutus – ei saa täheldada majanduskriisi ja kuritegevuse taseme seost, kuna mullu kuritegevus ei kasvanud – võib ebausu kontekstis tähendada korraga kaht asja.
Esiteks seda, et jõuametid ei taha kraaksuda kurja. Kellele meeldiks kuulda hirmutusi stiilis «varsti läheb tapmiseks ja röövimiseks, hoidke piip ja prillid». Ometi võiks loogilise arutlusega jõuda mõistmiseni: majanduskriis on kestnud lihtsalt liiga lühikest aega, et teha rõõmustavaid kokkuvõtteid.
Eestis on jäänud tööta üle 100 000 inimese. Õnneks on neist suurem osa, loodetavasti 99 protsenti, ausad või enam-vähem ausad inimesed, kes ei astu kuritegelikule teele ka siis, kui tõepoolest pole enam raha leivagi ostmiseks.
Enamik meist pole ju päris üksi. Hädas aitavad kindlasti õed-vennad, naabrid ja sõbrad. Korralik inimene on valmis pigem uhkuse maha salgama ja abi paluma kui sirutama käe võõra vara järele.
Kahjuks võime kindlad olla selleski, et üht-kaht protsenti kasvatuslikud mõjud või eetilised tõekspidamised ei kammitse. Jagades selliste inimeste hulga Eesti omavalitsuste arvuga, saame keskmiselt pool tosinat inimest ühe valla või linna kohta.
Paraku võib neid (andestage otsekohesus: potentsiaalseid kurjategijaid) olla märksa rohkem, kuid nad pole veel seisus, kus vargus või röövimine paistab ainsa väljapääsuna. Ühel on sääste, teine saab töötuskindlustushüvitist, mis on igale koondatule tagatud vähemalt poole aasta jooksul.
Ministeeriumid näivad kujutlevat, et täna töö kaotanu hakkab kohe homme murdvargaks või muud liiki pätiks. Söögi hankimisele hakkab inimene mõtlema siis, kui kõht tühjaks läheb, mitte siis, kui tal poolik supitaldrik alles ees.
Seega suurema osa töötuks jäänute raskused ilmselt alles algavad ning risk, et mõni neist otsustab ebaseaduslikul moel elatist hankida, alles kohub. Eelmisel nädalal ennustas töötukassa juht Meelis Paavel, et töötus hakkab leevenema 2011. aasta teisel poolel.
Meil, kellel esialgu, jumal tänatud, töökoht alles, lasub vastutus kuritegevusriski vähendada. Korralik ukselukk ja taskusse torgatud pipragaas pole paha mõte, aga samas tasub märgata riskirühma kuuluvaid töötuid. Kui nad meie abi paluvad, tuleks seda võimalust mööda ka anda.
Seda juttu oli ebameeldiv kirjutada, aga veel ebameeldivam on elada alusetut optimismi täis puhutud heleroosas õnnemullis, mis ühel päeval plaksuga puruks lendab.
Kurja kraaksumisest hoidumist sai märgitud, aga hurraatamine võib anda veel hullema tulemuse. Eks seegi ole eestlasele tüüpiline: kui liiga palju kiita, siis lähebki asi untsu.
Ma loodan, et avalikkusele positiivses võtmes serveeritud kuritegevuse raport oli mõeldud ainult kodanike optimismi hoidmiseks, mis on ju iseenesest ilus soov. Loodan, et tegelikult on politsei valmis kuritegevuse hüppeliseks kasvuks.